Lahkumine?

10.05.2018

Ja nemad kummardasid teda ja pöördusid suure rõõmuga tagasi Jeruusalemma. Lk 24,52 

Täna on Kristuse taevaminemispüha. See on paljudes riikides vaba päev. Mis on ka loogiline, sest tegemist on sama liikumisega, mis toimus jõulude ajal. Ainult suund on vastupidine. Jõulude ajal tuli Igavene Poeg alla maa peale, sündis ilmale siiasamasse maa peale, millel kõik tallavad. Siia, kus on meie kodu. Taevasse tõusmisel liikus Ta jälle üles, sinna meie igavese kodu suunas, sinna, mida me parema sõna puudusel taevaks kutsume. Kui juba jõulud on suur püha, miks siis mitte "ristineljapäev" ehk taevaminemispüha? Vanarahva meelest oligi see nõnda suur püha, et rohigi ei kasva sel päeval, vaid puhkab...

Jeesuse õpilased pidid õppima, et nende õpetaja on taas elus kuidagi hoopis uut moodi. Nad olid läbi teinud terve tunnete skaala suurest ahastusest ning lootusetusest hämmelduse ja rõõmuni välja. Jeesus tuli nende juurde mitmel korral pärast oma ülestõusmist neid kinnitama ja julgustama. Nüüd siis tõuseb Jeesus nende silme all üles kõrgustesse. Nad lähevad lahku. Luukas kirjutab, et jüngrid läksid tagasi "suure rõõmuga". Kust see tuleb? Kuidas võib lahkumine armastatud inimesest üldse rõõmu valmistada? Mis küll valmistas neile nii suurt kindlust ja rõõmu ning valmistab tänapäevani kogu kristlaskonnale siin maamuna peal?

 

 

Teiste kaudu.

06.05.2018

...siis ta käed seisid kindlalt kuni päikeseloojakuni. 2Ms 17,12

Iisrael oli parajasti sõdimas oma vaenlastega ja rahvajuht Mooses oli samuti oma rahvaga. Kuid Mooses teeb selles lühikeses loos esmapilgul midagi kummalist. Kui ta hoiab oma käsi üleval, siis on Iisrael lahingus võidukas. Kui Moosese käed vajuvad alla, siis on võidukad amalekid. Huvitav on see lugu veel ka selle poolest, et Jumal siin üldse ei sekku. Kui lugeda teistest Iisraeli sõdadest, siis on Jumal enamasti ju ikka oma äravalitud rahva poolel. Siin on Jumala kohalolust vaid väike vihje "Jumala kepi" näol Moosese käes.

Kuid Jumal tegutseb tavalselt ikka teiste inimeste kaudu. Tuleb vaid osata märgata Tema kohalolu ja tegutsemist. Jumalamees Mooses märkas seda kindlasti kogu aeg. Tal oli sügav usk Jumala ligidusse. Kuid Mooses oli ka ainult inimene. Ta väsis, vana mees pealegi. Mis teha, kui nii palju on kaalul: ta oma rahva edu ja, kes teab, võibolla ka tulevik.

Mooses usaldas. Ja ta oli ka kindel omas asjas. Hoolimata vastuseisust, ohtlikust olukorrast, väsimusest oli Mooses siiski kindel, et seisab õige asja eest väljas. Ja nii võib kindel olla selleski, et leidub ka teisi inimesi, häid sõpru, kes tulevad ja toetavad.

 

 

Kahekesi koos.

28.04.2018

Teie ei ole valinud mind, vaid mina olen valinud teid... Jh 15,16

Turul vaevalt leiab vendi ja õdesid, pigem küll on seal ostjad, müüjad ja võistlejad. Tänapäeva inimene on harjunud, et ta ise otsutab, valib, hindab, sest igal pool on turg. Ja klient on teadagi kuningas. Oleme harjunud olema vabad, sest paljukest seda võimalust ajaloos on olnud. Paraku mõistetakse vabadust erinevalt. Võime küll jalutada lettide ja riiulite vahel ning võime valida assortiikarbist just selle kommi, mida silm parajasti himustab. Kas see ongi vabadus? Pigem on see - üksindus. Siis ehk hakkab õieti kuulma üht häält, mis kutsub. Hääl kutsub vaikselt ja siis valjemini, et inimene ei ehmuks ning mõistaks.

Me oleme harjunud ise valima Kristust, langetama otsust Tema kasuks. Võibolla peab andma aega, et taibata: tegelikult on Tema valinud meid, ja on meid valinud juba ammu. Otsus Kristuse kasuks on lihtsalt meie mõistmise algus, mil Tema kutse hakkab hinges tasast vilja kandma. Siis on nii hea võtta Tal käest; Tema võtab sinu käest nagu võetakse käest kinni lapsel, kindlalt, kartmata talle haiget teha, ja antakse nõnda talle kindlustunne. Siis on nii hea minna kahekesi koos lettide ja riiulite vahel läbi maailma suure kaubamaja.

 

 

Vaikselt vaiksel nädalal.

28.03.2018

See on üks kõige kurvemaid asju, et meile ei anta võimalust süveneda...“ Fred Jüssi.

Vaikust otsides. Vaata, tegelikult pole ju kunagi päris vaikne, isegi öösel mitte. Ka magav maja on täis vaikseid hääli – radiaator krõpsub, külmkapp hakkab vaikselt undama, trepid nagisevad. Kaugelt mööduv auto on hästi kuulda. Vaikuses paneb tähele hääli, mida päevamüras ei kuuleks kunagi. Selleks peab saama aeg teiseks - aeg peab saama täis, et kuulda muid vaikseid helisid ja tähele panna, mis salamahti sünnib. Täielikku vaikust oled kogenud ehk ainult üksi olles, oled ehk mõnel hilisel tunnil jäänud kustuva kamina ette istuma. Siis on nii vaikne hetk, et on kuulda küünla põlemist ja süte kustumist. Kõige vaiksem heli detsibellides on sosin või õrn tuulehoog, mis paneb lehed puul vaevalt liikuma. Las ma sosistan nüüd sulle, just sulle kõrva sisse midagi!

Vaikusehirm. Võibolla me ka pelgame vaikust. See teeb meid ärevaks ja me pole sellega harjunud. Maailma müra on väga palju. Meie, inimesed, teeme seda järjest juurde. Kõik justkui selleks, et poleks tarvis süveneda. Süvenedes saame teada tähtsaid asju ja võibolla me ei soovi seda. Müra on üks kõige lihtsamaid vahendeid, et hoiduda süvenemisest, põgeneda iseenda eest. Aga põgenemine pole lahendus. Keegi tumestab meie meeli, meie vajadust tõe järele; keegi meelitab eemale, et meil poleks võimalust vastu võtta tõesti olulisi asju. Siiski teab hing, mida ta tegelikult vajab ja tuletab seda meile vaikselt meelde. Hing mäletab Isamaja.

Loomise muusika. Enne, kui Jumal sõna ütles, oli vaikus. Elutu, surnud vaikus, sest ainult Jumal võib tuua esile valguse, luua vaikusest sõna ja muusika. Selle imetabase ande on Ta kinkinud ka Temanäolistele olenditele, sest iga hea helilooja teab, et vaikus on muusika põhiline komponent. Vaikusest algab muusika. Ja Jumal tõstis taktikepi, et algaks maailma suur sümfoonia. Ta tahab, et maailm oleks õnnelik. Huvitav, et vaikust kuuleb Jumala loomingu toel – mere ääres lainekohinas, metsas linnulaulu saatel, kui puulatvades liigub tuul, vihma rabinal katusele, koidueelsel kurekarjel maailma otsast. Siis on vaikus elus ja saab mõelda olulisi mõtteid. Vaata, just nõnda, vaikselt ja tasahilju tuli Jumalapoeg siia maailma. Enne, kui inglid alustasid kiituslaulu Kõigekõrgemale ja inimestele, kellest on hea meel, oli vaikus. Sealt algas uueks loomine.

Üheskoos. Vahel on hea vaikida üheskoos. Kui oleme koos – kaks või kolm, ja Tema meiega – siis pole sõnu enam palju vaja. Piisab koos olemisest, et vaikusest saaks laul. Maailma tarkus saab tühjaks, ja tark vaikib. Siis hakkab Sõna särama, saavutab oma täie jõu. Vaikselt võib anda edasi õpetust ja vaikselt võib õppida. Öö soojas pimeduses üheskoos olles ja vaikselt kuuldud sõnad on tõeliselt tähtsad: „Kes ei sünni veest ja Vaimust ei või näha Jumala riiki!“ Nendes sõnades on rohkem õpet kui kõigis maailma ülikoolides kokku. Ja õnnelik on see, kes pole minetanud õppimisvõimet ja need sõnad sügavale südamesse surub. Seal, tolles vaikses kambris kõlab lakkamatu vaikuse muusika, et kord sündida teoks, mis head vilja kannab. Kui palju kordi inimkonna ajaloos on kaks inimest teineteisele kõrva sosistanud: „Ma armastan sind!“

Vaikne nädal. Vaikne on see nädal, kui läheneme aasta kõige pühamatele päevadele. Hea sõber, ulata käsi, nüüd läheme koos Inimesepojaga, et näha, kuidas tema töö viiakse lõpule. Jah, on rahvahulga juubeldav kisa palmipuudepühal ja on rahvahulga vihakisa Suurel Reedel, kuid taevas vaikib. Sealt langeb vaid üks pisar, kui maa vaikides joob Õnnistegija verd. „Mu jumal, miks Sa mind maha jätsid!“ Inimene ei pea iial enam sama tundma – seda kõige kohutavamat üksindust, mida on võimalik ette kujutada. Jumalast mahajäetuse üksindust. Taevas vaikib. Maa vaikib. Ja eriti vaikne on Vaiksel Laupäeval. Nüüd läheb ta inimese eest läbi meile teadmata sügavuste. Ta läheb läbi rõhuva vaikuse või läbi Müra Kuningriigi, et selle võim murda. Nädala esimese päeva varahommik on veel väga vaikne. Me läheme koos hauale, mis on meile kallis, et seal veel nutta. Kuid vahepeal on kõik muutunud! „Teda ei ole siin, ta on üles tõusnud!“ Olime tummaks löödud. Kas oleksime seda uskuma jäänud?

Vaikuse aeg. Pole vaja karta vaikust. Tühjusest ja vaikusest on kogu see maailmgi loodud. Iga muusika algab vaikusega. See on hetk enne kontserdi algust, kus pillid on juba häälestatud ja dirigent on just tõstmas oma taktikeppi – vaikuse hetk. Kohe algab maailma suur sümfoonia. Kuid hetk, mille juures meie oleme seisatanud, on uue maailma ja uue elu sümfoonia algus. See hetk läheb mööda, hetkedest koosneb aeg ja elu – sinna ei saa keegi midagi parata, kuid iga öö läheb ka mööda. Saabub hommik, puhas ja kirgas, nagu kunagi kõige alguses. Tõsta pilk ja vaata – puhas laudlina, vaas pajutibudega, akna taga tilkuv räästas. Kas sa ei tunne uueks loomise väge? On teada, et lapsed kasvavad kõige paremini magades. Siis kui on pime ja vaikne ja kui keegi ei näe. Muutus toimub rahuolekus, meist sõltumata. Puhkamiseks ja jõu kogumiseks on oma aeg. Ehk on tõesti vaja lihtsalt aega, et meile jõuaks pärale – Muutus toimub rahuolekus, selleks pole tarvis rohkemat kui lahti lasta, süveneda, vaikida. Võtta vastu.

 

 

Isiklik pühakoda. Palmipuudepüha.

24.03.2018

Ja Jeesus tuli pühakotta ja ajas välja kõik, kes pühakojas
müüsid ja ostsid... Mt 21,12

No oli nüüd seda vaja! Mingi maailmaparandamine või? On ju selge, et inimestel on tarvis templis ohverdamiseks osta ohvriloomi. Pealegi ei tohtinud pühal territooriumil räpast Rooma raha kasutada, vaid seda tuli püha valuuta vastu vahetada; mis sest, et röövelliku kursiga. Pealegi asusid rahavahetajate lauad ja ohvriloomade müüjad paganate ehk mittejuutide eesõues ja neil ei ole enam varsti vaat et jalatäitki maad, et tulla ja kummardada Ainsa ette, kõik on kaubaputkasid täis. Eks nad ole ju ise süüdi, et nad on paganad. Millest siis tempel elab, kui kõik see äri lihtsalt lõpetada? Põhimõtteliselt on see kõik ju õige, aga... Ühest küljest tuleb kahtlemata möönda ja teisest küljest peab kahtlemata nõustuma...

Palmipuudepühaga algab Vaikne Nädal. Jumala Poeg toob iseenese ohvriks kogu maailma pattude eest. Pühadusega ei saa kaubelda. Pühadust saab inimene rikkuda ainult enese jaoks. Püha jääb siiski pühaks. Kuid nüüd kannatab püha reetmist, piina ja üksindust. Uus tempel saab kolme päevaga üles ehitatud. Milline on meie oma isikliku pühakoja seisukord? Mis seal toimub, millest on vaja seda puhastada? Millistest painajatest, valedest mõtetest, Jumala käest mõne viletsa teene kerjamisest, usu-uhkusest, kompromissidest?

 

 

Lauajupp. Jutlus paastuaja 4. pühapäevaks.

11.03.2018

„Mina olen A ja O, algus ja ots.“ Ilm 21,6

Palju aastaid tagasi kraamisin oma vanematekodus kuurialust. Teate ju küll, kuidas kuuri alla ja saunalakka koguneb aastakümnetega igasugust kola. Vaatasin siis kuuris ringi ja leidsin ühe lauajupi, millele oli midagi kirjutatud. Pühkisin selle tolmust ja ämblikuvõrkudest puhtaks. Lauajupp oli õhuke, ilus hööveldatud laud. Sellele oli valge värviga korralikult maalitud sõnad: „kelle nimed olid Eluraamatus“. Viisin lauajupi tuppa, et seda lähemalt uurida.

Teksti päritolu oli selge – see pärines muidugi Ilmutusraamatust. Aga see lauajupp ise? Ka minu vana ema ei osanud sellest palju midagi arvata. Kuid kuna mu suguvõsa juured ulatuvad kuhugi Läänemaale, siis oletasin, et küllap see pärineb mõnest vabakoguduse palvemajast. Ehk on see osa pikemast Ilmutusraamatu tsitaadist näiteks palvemaja seinal. Läänemaal tegutsesid nii umbes sada aastat tagasi vabakogudused, „priilased“ ja kes need kõik võisid olla. Selge on, et lauajupp on vana. Kirjaviis ehk font nagu nüüd öeldakse, on arhailine, kuid samas hästi säilinud. Püüdlikult, kuid abitult kirjutatud. Nii maalivad need, kes loomuldasa kunstnikud ei ole.     ... kelle nimed olid Eluraamatus...    Ausalt öeldes hakkas mul kuidagi kõhe. Püüdsin ette kujutada neid inimesi, kellel see tekst oli nende koosolekutel alati silme ees. Ei suutnud. Kuid kõhe oli küll. Ei saanudki päriselt aru, mispärast õieti. Võibolla selle ajakuristiku tajumise pärast? Selle kadunud maailma pärast, kuhu enam ei vii ühtegi teed? Ja äkki ulatatakse mulle tollest kadunud ajast tunnismärgina see üks jupike õhukest lauda? Mis inimesed need olid, kes näisid seda kirjakohta väga tõsiselt võtvat?

Vahel tuleb Piibliga maadelda. Õieti on see küll Jumala Sõna, mis inimesega maadleb. Nagu Jaakob Jabboki koolmel. „Ei ma lase sind mitte, kui sa mind ei õnnista“ - ja see on tegelikult imetlusväärne. Kui palju lihtsam oleks minna koolmelt tagasi; võtta Piibel lahti, lugeda natuke, tunnistada, et ei saa midagi aru ja unustada Piibel taas riiulisse. Aga võtta see tõsiselt ette ja maadelda lõpuni... jah, see nõuab mehisust. Isegi kui sa tuled hommiku koites koolmelt ära longates, oled ikkagi õnnistatud. See ongi kõige tähtsam. Ilmutusraamatut olin ju lugenud küll ja küll, kuid ei osanud sellega suurt midagi peale hakata. Kui need on Nägija kirjeldused tulevastest asjadest, siis mida saan mina sinna parata? Me teame, et selle maailma kulg jõuab ükskord lõpule, ja kas siis sellest teadmisest küll pole? Kui need on kirjutatud laguneva Rooma impeeriumi kohta, siis jällegi – mida on sellega praegu peale hakata? Kui oled juba siin ja praegu tõstnud Kristuse oma elu Issandaks, siis need asjad ärgu sulle enam muret tehku? Kristuse lühikeste „Mina olen!“- lausetega on palju enam peale hakata, kui terve Ilmutusraamatuga. „Mina olen ülestõusmine ja elu!“ „Mina olen tee, tõde ja elu!“ „Mina olen hea karjane!“ "Mina olen eluleib!" Need on väge täis sõnad.

Ja ka siin esinevad need samalaadsed väge täis sõnad: „Mina olen A ja O, algus ja ots“ Kui hästi see kõlab eesti keeles! Ja kui veel teada, et need on kreeka tähestiku esimene ja viimane täht, alfa ja oomega, ja et järelikult mahub nende vahele terve tähestik, siis hõlmab see vägi kõike, mis nende vahele jääb. Me kasutame keelt ja kirja, me oleme asjadele nimed pannud ja paneme veelgi. Ikka mahub kõik ära Väe sisse. Nii need asjad, mida suudame tajuda, nimetada kui ka need mida (veel?) ei suuda, nähtav ja nähtamatu. Surmavõitja sõnade vägi haarab nagu hiiglasliku sädeleva võrguga üle terve universumi kõike kokku. Sõnaga on kogu maailm loodud, Sõna väega on see lunastatud, Sõna käib meie, inimeste eest läbi sügavuste sügavuse, mille ees me kõik tagasi põrkame, Sõna haarab kinni Surmalapse käest ja tõstab ta sügavusest välja, ja nüüd istub Sõna troonil. Ja nüüd mul hakkab väga kõhe!

Kuid õieti peaks see olema rõõm! Puhas rõõm, ülevoolav rõõm! Ja muidugi mitte selle pärast, et see vananev ihu oma hädadega peab ükskord jälle jätkama sama aine ja energia ringkäiku kõiksuses, vaid selle pärast, et see ei jää nii. Kõigel oli algus ja kõigel on ükskord ots, kuid Sõna lugu läheb edasi. Koos meiega, sest meie nimed on Eluraamatus. Meid tuntakse nimepidi, me ju esineme mitmesugustes andmebaasides, kuid on vaid üks andmebaas, kuhu tõesti tasub kuuluda. Need inimesed, kes kunagi neid sõnu sellelt lauajupilt ikka ja jälle lugesid – ma ei usu, et nende nimesid oleks enam võimalik teada saada. Ja mis selle teadmisega peale hakatagi? Võibolla need nimed esinevad mõne koltunud kirikuraamatu koltunud leheküljel, aga mis siis? Sõna lugu läheb edasi ja kord me saame isiklikult tuttavaks! Nagu oleme juba nüüd isiklikult tuttavad Andmebaasi Peremehega. Seni aga jätkame oma päevaringi ja ööringi, paneme asjadele nimesid, ehk mõtleme uusi tähtigi välja või maadleme oma selle maailma ülesannetega, sest need on siinsamas käe-jala juures, köögilaual, autos, internetis, teise inimese näos. Sellepärast hoian ka seda lauajuppi alles.

 

 

Loomise lugu. Eesti Vabariik 100

23.02.2018

Alguses lõi Jumal taeva ja maa.

Kunagi oli ju algus. Jumala vaim oli hõljumas vete kohal. Veest me oleme kõik tulnud. Veest algas elu ja algab veelgi. Veeta poleks elu maal. Aeg hakkas kulgema, ruum hakkas koolduma. Kuid Vaim on tuul, mis ärkab äkki enne koitu, kui on veel pime. Võib lausa näha, kuidas ta kõnnib mööda sakilist silmapiiri. Mööda metsa, mööda merd. Kuusetipud löövad kõikuma. Siis on ta äkitselt kohal ja aken hakkab haagis lõgisema. Kas nüüd on maa veest tõusnud, saanud tasahilju kuivaks pinnaks, äratades idusid ja lootust, pidulikku ärevust ja kindlust? Kunagi kerkis veest üks uus maa. Maa, millel veel polnud nimegi. Maa jääb, taevas on valge. Vesi annab jõudu, Vaim annab elu. Elu annab vaikselt käest kätte aja, mis sulle antud siin päikse all. Sa pole ise seda valinud, keegi teine on valinud sinu eest. Nii on asjal mõte sees. Sügavam, kui ise tead. Sina. Ma ju tunnen sind, sina tunned mind. Mul on sinu jaoks aega, võta nüüd sina aega minu jaoks. Palun.

Võta, va vennake, viisikene.

Sina, kullake, kerakene.

Lase tasa laulu lahti.

Parajat palakest puhuda.

Meelemeest ja mõtteilmast.

Südame sügavast siruta.

Madalukse taeva alla.

Pilve püsiva põue peale.

Kus seal sinist siiski leida

Päiksetera ikka paista

Lumelaigu ilustuseks

Kivikese kaunistuseks

Laula sellest, mis nii oma

Omane ja kodune

Mullane ja udune

 

 

Laulude laul.

10.02.2018

... kuid mul poleks armastust ... 1Kr 13

Seda väikest osa piiblist on nimetatud kõige inimlikumaks, kuid samahästi võiks seda nimetada ka kõige jumalikumaks. See on armastuse ülemlaul, laulude laul. Kindlasti pole ühtki inimest, keda see ei puudutaks, sest igaüks teab - kasvõi vaistlikult - mis asi on armastus. Teab, ja seepärast otsib. Ja ongi hea, et Paulus on seda kirjutanud niimoodi, nappide sõnadega. Siin pole palju sõnu vaja. Võib-olla ongi nii, et palju räägitakse sellest, mida tuntakse puudu olevat. Võib-olla nii ka armastusest. Neil, kes armastust kogenud ja kellel endil seda leidub, need ei räägi. Nad teevad, sest armastust näidatakse välja armastustegudega. Jumal näitas oma armastust inimsoo vastu välja ühe armastusteoga: Ta laskis oma Pojal käia inimese eest inimese tee lõpuni. Surmast läbi igavesse ellu. Selles teos saavad kokku inimlik ja jumalik.

Inimeste maailmas on armastus kõige võimsam jõud. Võib-olla on ka neid maailmu, kus ei ole armastust, kuid kas seal on ka inimesi? Kui poleks armastust, siis poleks mitte midagi. Armastus elab lahtiste silmadega, tal on terav pilk. Ta ei vasta kurjale kurjaga, sest teab täpselt, mis kuri on. Armastus ei jää kunagi alla. Armastus suudab parandada ja ületada. Ta hoiab maailma käigus. Armastus on ülikülluslik. Armastus annab usule suuna ja lootusele sisu. Ja juba varsti lõpevad siin sõnad, sest need on liiga mannetud. Sõnad lõpevad, jääb vaid laul. Laulude laul.

 

 

Argipäev.

19.01.2018

Ja ta tervendas paljusid, kes põdesid mitmesuguseid haigusi... Mk 1,34

Jeesus tervendas Kapernauma külas paljusid ja ajas välja palju kurje vaime, ning pealegi veel õhtul hilja ja öösel, kui päike oli juba ammugi loojunud. Sest kogu linn oli jooksnud kokku maja ukse ette, kus ta parajasti oli. See on Jeesuse argipäev. Imekiiresti levis sõnum ta tulekust, kes puhastab ja tervendab, sest temas ilmub Jumala vägi. Inimesed vist veel ei taipa, kes õieti on Jeesus. Küll aga tahavad nad terveks saada ja osa saada elu allikast. Ainult kurjad vaimud taipavad kohe, sest nad teavad, et seal, kus on Jeesus, pole neil enam võimu. Jeesus teeb seda, milleks ta on tulnud. Ta teeb oma tööd. See on ta argipäev. Ja tema tegevus ei piirdu vaid ühe külaga. Ta läheb edasi. Läheb ka praegu igaühe ligi, näidates inimese meele tegelikku olukorda. Siis seda puhastades, tervendades ja uuendades.

Kuid ka Jeesus läks veel enne päevatõusu "tühja paika ja palvetas seal."  See oli tema puhkus argipäevast. Sealt sai ta uut jõudu - olles ühes Jumalaga. Kuidas meie oma argipäevast puhkame?

 

 

Vikerkaar.

05.01.2018

... ja pilvedes nähakse vikerkaart, siis ma mõtlen oma lepingule. 1Ms 9, 14

Valge valgus laguneb kõigiks vikerkaarevärvideks. Kõik need värvid koos on lihtsalt valge valgus. Aga proovige vaid seda teha! Võtke kõik vikerkaarevärvid, segage need kokku... ja te saate lihtsalt pori. Küllap ainult Jumal suudab valgust luua nagu Ta tegi kunagi kõige alguses. Ja värvid pole midagi muud, kui vaid valgus. Kui pole valgust, pole ka värve, ja must ongi lihtsalt valguse puudumine. Pärast äikesetormi, pärast süngelt tumedat taevast hakkab taas särama päike ja taevasse ilmub vikerkaar. Meie siin all vaatame seda ja imetleme. Selsamal ajal vaatab seda ka Jumal. Nii on vikerkaar olnud vanadest aegadest saati sillaks maa ja taeva vahel. Me vaatame korraga sama asja. Me saame kinnitust sellele, et Jumal kõigest hoolimata siiski hoolib oma loomingust ja armastab seda. "Näe, vaata - vikerkaar!" Ja me muutume korraks kõik jälle natuke lasteks.

 

 

24.12.2017 Pildid tähevalgel. Jõuluõhtu jutlus.

16.12.2017 Kes sa oled? III advent

08.12.2017 Parema käe mees. II advent.

01.12.2017 Õhtusöök. I advent. Kirikuaasta algus.

25.11.2017 Igavikupühapäev. Viimane pühapäev kirikuaastas.

18.11.2017 Uksehoidja rollis. Valvamispühapäev. Kirikuaasta eelviimane pühapäev.

10.11.2017 Koos ja keskel.

04.11.2017 Meie "jah"- sõna.

08.10.2017 Aarde paigutamine. Lõikustänupüha.

30.09.2017 Jumala pisarad.

23.09.2017 "Üks" üle aja.

16.09.2017 Ainus võimalus.

09.09.2017 Üleloomulik.

02.09.2017 Sõna filtrid.

12.08.2017 Kui Su sõnad avanevad...

05.08.2017 Tee ja maantee.

28.07.2017 Sellest piisab.

06.07.2017 Mõtte jõud.

01.07.2017 Pere ja palgaline.

23.06.2017 Ma elan!

16.06.2017 Ainuvõimalik.

10.06.2017 Kuidas joonistada Jumalat? Kolmainupüha

26.05.2017 Usuvõitleja.

20.05.2017 Sulgudes.

12.05.2017 Kodune lugu.

05.05.2017 Hea teada!

29.04.2017 Kolmekordselt.

22.04.2017 Elu läheb edasi?

16.04.2017 Tühine usk. Ülestõusmispüha.

14.04.2017 Vaikne laupäev.

07.04.2017 Armastuse pärast. Palmipuudepüha.

31.03.2017 Risk.

24.03.2017 Leivategu.

17.03.2017 Julge valik.

10.03.2017 Tõeline palve.

03.03.2017 Elupuu. Paastuaja esimene pühapäev.

25.02.2017 Hiilgus ja ilgus.

17.02.2017 Ühendav lüli.

10.02.2017 Sajakordselt.

04.02.2017 Vastutusalad.

28.01.2017 Tõe sähvatus.

21.01.2017 Usu füüsika.

13.01.2017 Kaks sammu.

07.01.2017 Ka nii võib olla.

31.12.2016 Uusaasta. Jeesuse nimepäev.

23.12.2016 Jõuluöö.

15.12.2016 Olemine. IV advent.

09.12.2016 Rajamine. III advent.

02.12.2016 Saamine. II advent.

25.11.2016 Tulemine. I advent.

17.11.2016 Parem-vasak. Igavikupühapäev. Kirikuaasta lõpp.

10.11.2016 Soovin...

28.10.2016 Punktiirjoon. Kõigi pühakute päev. Hingedeaeg.

22.10.2016 Lihtne arvutus.

15.10.2016 Kõik on hästi?

10.10.2016 Hääl rahva hulgast.

01.10.2016 Minevik.

24.09.2016 Armasta!

17.09.2016 Hingamispäeva pühitsemine.

09.09.2016 Juba nüüd, mitte veel.

13.07.2016 Peopesa.

18.06.2016 Jumala küsimus.

11.06.2016 Kaotaja kiitus.

03.06.2016 Kõver ja sirge.

28.05.2016 Taaniel, Jumala armust.

20.05.2016 Maailma kõige tähtsamad asjad.

06.05.2016 Meid on rohkem.

29.04.2016 Põlvitades.

22.04.2016 Pisut maateadust...

16.04.2016 Aina küsimused.

09.04.2016 Halja aasa asukoht.

02.04.2016 Imeline rahutervitus.

27.03.2016 Inimese lugu 3. Kristuse ülestõusmispüha.

25.03.2016 Inimese lugu 2. Suur Reede.

24.03.2016 Inimese lugu 1. Suur Neljapäev.

18.03.2016 Hosianna. Palmipuudepüha.

11.03.2016 Patusikk.

03.03.2016 Võlukepp.

26.02.2016 Teine jõud.

20.02.2016 Paranemine.

12.02.2016 Kui päev läheb viluks. Paastuaja algus.

10.02.2016 Tuhk ja põrm. Tuhkapäev.

05.02.2016 Aimamisi.

28.01.2016 Sõna vili.

24.01.2016 Tõeline tarkus.

16.01.2016 Vesi ja vein.

04.01.2016 Kuninga kummardamine. Kolmekuningapäev.

31.12.2015 Head aega! Vana-aasta lõpp.

25.12.2015 Jõulukurbus. Esimene Jõulupüha.

19.12.2015 Kirikuõpetaja nädala mõtisklus. Ebanormaalne. Neljas advent.

11.12.2015 Kirikuõpetaja nädala mõtisklus. Vestluskatke 2. Kolmas advent

04.12.2015 Kirikuõpetaja nädala mõtisklus. Vestluskatke. Teine advent

27.11.2015 Kirikuõpetaja nädala mõtisklus. Ootus. Esimene advent.

20.11.2015 Kirikuõpetaja nädala mõtisklus. Koormakandmine. Igavikupühapäev. Kirikuaasta lõpp.

13.11.2015 Kirikuõpetaja nädala mõtisklus. Hea töö. Valvamispühapäev. Kirikuaasta eelviimane.

06.11.2015 Kirikuõpetaja nädala mõtisklus. Las tuleb!

30.10.2015 Kirikuõpetaja nädala mõtisklus. Tundmatule Pühakule.

22.10.2015 Kirikuõpetaja nädala mõtisklus. Maa sool.

16.10.2015 Kirikuõpetaja nädala mõtisklus. Mina olen.

08.10.2015 Kirikuõpetaja nädala mõtisklus. Lihtsalt seepärast. Lõikustänupüha.


Arhiiv