NÄDALAVAHETUSEKS: Karin Hanssoni muistsed mõisajutud 3 - Neeruti

Rahvasuu pajatab Neeruti mõisa ja selle salapäraste juhtumuste kohta järgmist:

Noore parun von Nierhoti ajal elanud Neeruti mõisa lähistel kena tumedajuukseline virtin Juula. Noorparuni ja virtina vahel lahvatanud armuleek. Noored käinud vana vahtra juures salaja õhtuti kohtamas ja üksteisele kuumi armusõnu kõrva sosistamas. Vana parun saanud noorte suhtest teada ja kihutanud suures vihas nii tütarlapse, kui ta ema mõisast minema. Ei olnud härral halastust ega armu kummagi vastu.

Suurest kurvastusest uputanud noor tütarlaps end Neeruti järve ja leitud kaks päeva hiljem. Rahvasuu teab rääkida, et pimedatel sügisõhtutel olla vahtra all tütarlapse kujutis nähtavale tulema ja siis jälle ära kaduma. Vaher, mille all noored kokku saanud, kannab tänase päevani rahvasuus Neeruti armuvahtra nime.

Teine lugu räägib parun Zorge von Manteuffeli noorest väljavahist, kes mõisa kemmergusse naljaka juhuse tõttu kinni jäänud. Nimelt ehitatud paruni käsu kohaselt mõisa juurde seda maja, kus kuningas jala käivat.

Parun saatnud uue saksa keelt kõneleva väljavahi vaatama, kuidas ehitustöö ka edeneb. Mõisasulased aga tahtnud kupjale korralikult õppetundi anda ja pannud ukse haaki, kui väljavaht kemmergusse sisse läinud.

Väljavaht istunudki kemmergus õhtuni ja sõimanud saksa keeles nii, kuis keel kandis, seni, kuni üks virtin ta lõpuks „vangistusest” päästnud. Jutt läinud kogu mõisa pääle lahti ja nii mõnigi, kes sakslasi millekski ei pidanud, saanud mitu päeva palju naerda.

Rahvalaulik, papa Fr. R. Kreutzwaldi järgi asunud Kalevipoja pea-ase samuti Neeruti mõisa lähistel. Sealne Mäeotsa allikas olevat tekkinud aga Kalevipoja higist raske lauakoorma kandmisest.

Autori märkus: Neeruti mõisa on esmakordselt mainitud 1406-aastal. Juugendstiilis mõisa juurde kuulus aastast 1670 maakividest ehitatud mõisa kelder ja ka ait. Põhjasõja (1700-1721) põletati mõishoone maha, kuid Nierholdi suguvõsa jätkas mõisahaldust. (E. Köler)

Fotod veebiväravast Ajapaik

 

 

NÄDALAVAHETUSEKS: Karin Hanssoni muistsed mõisajutud 2 - Udriku

Udriku mõisa viimane omanik parun Gustav Diedrich von Rehbinder olnud oma elu lõpul väga jõukas mees. Talle kuulus 14 mõisa, kuid rahvasuus liikunud jutud, et neid olla lausa 30. Enne oma surma peitnud härra väärtuslikumad esemed ära. Peidupaik olnud all mõisa keldris ja olnud teada vaid kõige usaldusväärsematele. Üks väljavaht aga võtnud kätte ja uurinud mõisa pealt hoolega järele, kus varanduse peidupaik asub. Läinud siis ühel pühapäeva õhtul asja täpsemalt uurima. Pääsenud kuidagi keldrisse ja asunud asja omal käel uurima. Jäänud aga kadunuks. Kaks päeva ei teatud väljavahist mitte kõige vähematki. Hakatud otsima. Kolmanda päeva õhtul leitud mees keldrist- surnuna.

Teine legend jutustab vanast parun von Rehbinderist, kes samuti eakas eas olnud väga jõukas mees, aga peljanud surma. Kui ta siis kuulda saanud, et perekonna kabelisse ka üks varasema mõisniku väljaspool abielu sündinud sohilaps maetud, ei lubanud ta end sinna matta. Seetõttu maetud ta 1905 aastal kabeli kõrvale.

Kolmas legend Udriku mõisast pajatab kaunist punajuukselisest karjatüdrukust Marjust, kes jäänud oma iluga noorparunile silma. Küll keelitanud ja meelitanud noorparun tüdrukut, kuid härra tunded neiu vastu jäänud ühepoolseks.

Kord keelitamise ja meelitamise ajal saanud noor parun korraga vihaseks, et tüdruk tema tunnetele ei vastanud. Ta võtnud maast suuremat sorti kivi ja visanud vihahoos neiu suunas. Kivi tabanud virtinat otse meelekohta. Traagiliselt hukkunud tüdruku vaim liikuvat mõisa peal veel tänapäevani ringi.

Autori poolne märkus: Esmateated Udriku mõisast pärinevad aastast 1642, mil mõis eraldati Polli mõisast. Mõisa esiküljele olla paigutatud kaks lõvipeaga kuju.

Kogunud: Elisabeth Köler, Triigi mõisa pesunaine. Tektid toimetanud: Karin Hansson Mõisalegendid-ja lood jaoks, 2009.

Autorist pikemalt siit, samas on leida ka teised mõisajutud.


  


 

NÄDALAVAHETUSEKS: Karin Hanssoni muistsed mõisajutud 1 - Jõepere

Rahvasuu järgi sündinud seesinane lugu 1778 aasta paiku Jõepere mõisas.

Kuidas kõik täpselt olnud, ei tea keegi, aga teada on, et Jõepere pärishärral Erich Johann von Vietinghoffil olnud oma prouaga üheksa last. Kolm neist surnud üsna varakult. Viis noorparunit, kõik vennad, saanud teada, et mõisa alla, keldripõrandasse üks isevärki varandus olla ära peidetud.

Noormehed otsustanud oma käel asjasse täpsemat selgust tuua ja läinud ühel Kaduneljapäeva õhtul omapäi keldrisse uudistama. Õhin varanduse leidmisest olnud muidugi suur.

Kõndinud ühest võlvalusest ruumist teise ja uurinud hoolega nii põrandat kui seinu. Äkki hakkab midagi isevärki silma.

Kolmas vend leidnudki põrandalt kummalise kivi. Arvanud kohe, et varandus just selle kivi all peituvat ja käskinud teistel kivi põrandast lahti kangutada, mispeale kõik omavahel tõsisesse tülli pööranud.

Ühisel jõul saanudki nad kivi viimaks nii kõrgele tõstetud, et selle alla pilku võisid heita.

Vanem vend olnud kõige julgem, tema vaadanud kõige esimesena. Ja mida ta nägi ...

 

Lamas luukere süvendis, vask-ning hõberahad tihedasti kaelas ja ümber, kuid jalgade asemel olnud surnul hoopis kabjad all.

Vennad kangestunud hirmust ja lasknud kivi jälle tagasi, omale kohale.

Kartes surnu hauarahu rikkuda või koguni Vanakurja ennast, ei teinud nad sellest paigast enam kunagi ka isekeskis juttu. Ka varandus jäänud sinna, kus see olnud.

Märkuseks: Jõepere mõis olnud Saksi mõisa osa, kuid tegutses iseseisva mõisana. Mõisa kõrvalhooned olid: mõisa küün, viinaköök, meierei ja kaks aita.


(Üles tähendanud: Elisabeth Köler, sünd. 1898. Ärinal Väike-Maarja khk. Tekstid töödelnud ja toimetanud: Karin Hansson.) Täpsemalt projektist ja autorist siit.


 


 

PILDIGALERII ehk 250 fotot 25-aastasest vallast!

Oleme kokku saanud suurejoonelise fotogalerii Kadrina valla 25. sünnipäevapeo tarbeks 22. aprillil, kus see ka  Kadrinas huvikeskusele seinale projekteeriti.

Et aga võimalikult paljud Kadrina kandi sõbrad ja tuttavad saaksid näha meie vahvat ajaloolist fotokollektsiooni, mille loomiseks kasutasime ka Eesti Rahvusarhiivi abi, siis tasub vajutada siia.

Kui aga kellegi valduses on ajaloolisi fotosid Kadrina kandist, siis oleme nende koopiate eest tuhandest tänulikud. Fotod koos kirjeldusega võib lähetada aadressile rein.sikk@kadrina.ee .

Fotol on Rakvere Tarva kuju Kadrinat läbimas 2002. aasta juunis.
 


 

KAUNIS AJALOOLINE KINGITUS valla sünnipäevaks

Tiiu Uusküla, me Kadrina valla ajalooline südametunnistus tegi vallarahvale vallaveebi kaudu valla sünnipäeva puhul kena kingi.
Neeruti Seltsi juht Tiiu Uusküla kirjutas oma elektroonilise saadetise lisas: „Kingiks valla kodulehele, silmas pidades valla sünnipäeva, saadan väikese ajaloolise materjali, esitluse - meie vallavanemad ajas tagasi. Kunagi oli meil sellel teemal õpituba.“

Head tutvumist väärt materjaliga, lisab vallaveeb omalt poolt.

VAATA SIIT!


 

ERILINE JALUTUSKÄIK VEEBIS: 40 minutit Kadrina kultuurilugu koos fotodega

Neeruti Seltsil Tiiu Uusküla eestvedamisel ja taganttõukamisel sai valmis unikaalne veebijalutuskäik.

Teisitisõnu pakutakse koduloohuvilisele nüüd võimalust arvuti tagant tõusmata käia läbi kultuurilooline teekond Viitna teed ja Viru tänavat mööda kuni Kadrina raudteejaamani.

40 minutit fotosid Kadrina ajaloost koos kommentaaridega on nüüd kättesaadavad Youtube videokeskkonnas, kuhu materjal laaditud.

Materjali saab vaadata siit , arvuti kõlarid tuleb sisse lülitada.

Pildi on veebiteekonna avakaader