« Tagasi

Inimeste teadlikkus südametervisest on hea, kuid tegudeni sageli ei jõuta

Hiljuti avaldatud statistika näitab, et südamehaigused on endiselt kõige levinum surmapõhjus Eestis. Õnneks saavad aga inimesed ise väga palju ära teha, et südamehaigusi ja nende tüsistusi ennetada. Kuidas oma südant tervena hoida või haiguste süvenemist vältida, räägib Sõmeru perearst Maire Suurkivi. 

Südametervise jälgimisel on perearsti ja -õe esmane ja kõige tähtsam roll leida üles inimesed, kes ei ole veel haiged, kuid kellel on kõrge risk südame-veresoonkonna haiguste tekkeks. „Kõrge südamehaiguste riskiga patsientidega tuleb perearsti meeskonnal süsteemselt tegeleda. Alustuseks tuleks neid motiveerida elustiili muudatusi tegema ning juhendada, kuidas tervislikumalt elada. Edasi tuleks pidevalt jälgida, kuidas muudatused õnnestuvad ja terviseseisund muutub, ning vajadusel alustada ennetava raviga," kommenteerib Suurkivi.

Väga suure töö südametervise hoidmisel, haiguste varajasel avastamisel ning krooniliste haigete jälgimisel teevad ära pereõed. Suurkivi rõhutab aga, et arst ja õde saavad tervise säilitamisel ja haiguse kontrolli all hoidmisel ainult nõu anda. „Patsiendil endal peab olema soov ja tahe tervena püsida. Enda tervise ja elustiilivalikute eest vastutab ikka inimene ise," ütleb perearst.

Inimeste teadlikkust südametervise eest hoolitsemisel hindab Suurkivi võrdlemisi heaks, kuid nendib, et seal on veel ka arenguruumi. „Suitsetamise, rasvumise ja vähese liikumise kahjulikkus on enamasti teada. Vähem tähtsustatakse vaimse tervise, täisväärtusliku une ja lähisuhete kvaliteedi mõju tervisele. Endiselt tuleb paljudele üllatuseks, et alkoholi liigtarvitamine võib paljude südamehaiguste põhjustajaks olla. Samuti alahinnatakse  keedusoola üleliigse tarvitamise mõju südamele," kommenteerib Suurkivi.

Kuigi teadlikkus tervislikust eluviisist on üldiselt olemas, siis tegudesse need teadmised sageli ei jõua. „Kõige keerulisem on olukord hilises keskeas meestega, kel on tuvastatud südame-veresoonkonna haiguste risk või pandud südamehaiguse diagnoos, kuid kellel pole tekkinud veel ühtegi tõsist terviseriket. Sageli on tegu suitsetava, pisut rasvunud kõrgvererõhktõbe põdeva mehega, kel on sassis pereelu ja harjumus vabal ajal meelelahutuseks liigselt alkoholi pruukida. See on patsientide grupp, keda on äärmiselt keeruline elustiili muutma või ravimeid tarbima suunata," räägib Suurkivi oma kogemustest. 

„Paradoksaalselt on nooremad, haritumad ja tervislikumalt elavad inimesed rohkem huvitatud oma riskide tuvastamisest ja korduvatest terviseuuringutest, ning on altimad järgima elustiilisoovitusi. Kõrgema riskiga inimesed aga pahatihti arsti juurde enne ei jõua kui esimene tõsisem terviserike juba tekkinud on. Ka seejärel on nad heal juhul nõus võtma ravimeid, kuid mitte muutma midagi oma elus," tõdeb Suurkivi.

Mõnikord on probleem ka selles, et soov tervislikumalt elama hakata on küll olemas, kuid kusagilt alustada ei osata. Inimesed ei tea, millist treeningut ja kui sageli teha, ega mida ja kui palju ikkagi süüa, et tervena püsida. Samuti otsitakse perearstilt vastuseid küsimustele nagu kuidas vähendada stressi ja leida aega puhkuseks. „Kahjuks ei ole neile küsimustele universaalseid vastuseid, mis kõigile sobiks. Induvidualiseeritud soovituste jagamine oleks küll väga kasulik, aga see nõuab praegusest oluliselt rohkemat ressurssi - puudu on toitumisnõustajatest, füsioterapeutidest ning vaimse tervise õdedest. Vaja oleks personali, kes valdaks inimeste käitumise muutmise juhendamise tehnikaid, et elustiili muutmise vajalikkuse teadvustamise faasist ka tegudeni jõutaks," kommenteerib Suurkivi.