Lante külast pärit lõõtsamees Tikkri Aadu käinud sagedasti küla simmanitel rahvale lustimängu pakkumas. Kord ühel säärasel olengul jäänud Kõnnu rüütlimõisa majaemand Marta talle silma. Aadu hakanud trullakat emandat endale kodukanaks soovima. Mida enam emand hea toidu juures kosunud, seda enam ta Aadule meelt mööda olnud. Kord ühe simmani ajal võtnudki Aadu kogu oma julguse kokku ja tahtnud oma tundeid Martale puht südamlikult tunnistada. Valinud siis paraja silmapilgu ja kutsunud emanda muust rahvast pisut eemale. Marta aga olnud üsna segaduses Aadu säärase ülestunnistuse peale. Ta kiljatanud ja pistnud vaatamata oma kogukale kerele Lante poole jooksu. Vinnanud end sääl kuidagi moodi ühe harulise kase otsa ja ütelnud Tikkri Aadule, et tema säält enne alla ei tule, kui lõõtsamees tema hinge rahule ei jäta. Pettunud Aadu pöördunud simmanile tagasi. Õnnetuseks aga murdunud oks Martakese istumise all ja emand sadanud nagu õun kase otsast alla. Saadud löök olnud nii tugev, et emand maast enam ei tõusnud. Surnud sinna samasse. Marta olnud Tõdva-Kõnnu mõisa sadulsepa tütar. Õnnetu juhuse ja traagilise lõpu tõttu maetud emand pühitsemata mulda.

Mõni aeg hiljem juhtunud keegi mõisa sulane sama kase juurest mööda minema. Aeg olnud hiline ja üsna pime sügisõhtu olnud. Korraga sundinud miski teda üles vaatama. Näinud, istub emand kaseladavas, tahab temale nagu midagist ütelda, aga sõnad emanda suust ei tule kuidagi kuuldavale. Sulane siis küsinud, et mis emandal sinna kase otsa õige asja oli. Selle peale kadunud kummaline viirastus ära.

Autori märkus: Tõdva-Kõnnu mõis kuulunud ajaloolise Kadrina kihelkonna aladele. Mõisa peahoone olnud kahekordne puitehitis, kahe peasissekäiguga. Eraldati Undla mõisast oletavasti 1543-aastal. (E. Köler, Triigi mõisa pesunaine) Tekstid toimetanud „Mõisalegendid ja lood" tarbeks K. Hansson.

Lootsiotsa talu pärimused. Need sündimised leidnud Vatku mõisas aset mõnikümmend aastat pärast Põhjasõda.

Kuigi üks ränkraske tõbi mööda maad oma laastamise tööd teinud, elanud Vatku mõisa lähistel heledapäine virtin Juula. Neiu jäänud oma iluga parunile silma. Parun tahtnud virtinat mõisa meelitada, aga neiu polnud tahtnud tulla. Härra aga ei jätnud virtinat rahule, aina keelitanud ja meelitanud. Meeltesegaduses ja piiramisest häiritud neiu poonud end ühel õhtul mõisa rehe all üles. Kui parun seda teada saanud, valanud ta oma teo pärast küll kibedaid leinapisaraid, kuid teha polnud enam ühti. Virtin maetud pühitsemata mulda, nii et tänase päevani keegi seda paika ei aimavat.

Mõni aastat hiljem räägitud järgmist sündmusi Wattkülli mõisa kohta: Parun tahtnud ühe juudi rahvusest kaupmehega head kaupa teha. Kaupmees aga petnud osavasti parun von Wattküllilt raha välja. Härra avastanud puudujäägi alles aasta pärast.

Vatku mõis olnud Hõbeda mõisa kõrvalmõis. 1756 aasta paiku hakanud inimesed mõisa läheduses kummalisi viirastusi nägema. Küll nähtud pimedatel sügisõhtutel mõisa paremas küljes heledapäise naisterahva kuju, küll jälle kahte mehekuju, mõlemad kõrges torukübaras. Paljud ei julgenud seetõttu mõisa lähedusse minnagi, isegi lapsi keelitatud sealt eemale hoidma. Kahe torukübaras mehe isik jäänudki saladuseks, kuid noore naisterahva osas arvatud, et see Juula olevat, kes kummitusena mitte noorele parunile rahu ei andvat, vaid ikka end sagedasti mõisa juures ilmutavat.

Illuste talu mõisa Maiekene võetud Vatku mõisa virtinaks. Neiu olnud osav igat pidi küll igasuses majapidamise töödes, aga kartnud hirmsasti sigu. Mida suuremad need olnud, seda rohkem neiule hirm naha vahele pugenud. Mõisa noorel väljavahil hakanud virtinast hale. Õpetanud siis Maiekesele, kuidas sigu nii sööma meelitada, et hirm naha vahele ei poeks. Õpetanud Maiekesele järgmise laulukese:

Põssa, põssa tule sööma,

kesa päält välla,

kottu manu käima.

Maiekesel olnud hõbedane hääl nagu ööbikul. Sead tulnud kohe Maiekese laulu peale küna juurde ja hirm hinges kadunud tükiks ajaks.

Kippari talu Tõnn, Vatku mõisa päevaline läinud Selja jõe äärede kala õngitsema. Saanud veidi jõe ääres kohmitseda, kui näinud üht kaunist pikka naisterahva kuju kaldalt jõkke astumas.

Tõnn mõelnud, et neitsi äkki end uputada tahtvat ja hakanud tema poole jooksma, et neiut surma minemast säästa. Komistanud, kukkunud suure kivi otsa. Toibunud alles mõne minuti pärast, siis olnud neitsikene, kui tinatuhka kadunud. Noormees läinud komberdades ja segaduses ära kottu.

Vatku mõisa virtin Juula leidnud mõisa rehe all oma õnnetu otsa, mistõttu ta tänapäevani mõisa juures ringi käivat ja end inimestele õhtuti sagedasti ilmutavat. Rahvasuu kutsuvat teda tänapäevani Vatku mõisa õnnetuks neitsiks.

Kippari talu Tõnn käinud küla simmanitel sagedasti lõõtsamängjaks. Kord ühel peoõhtul tabanud Tõnni otse pilli mängu ajal äkksurm. Pidulised jooksnud kisaga minema ja noormehe ootamatu surm jäänudki selgusetuks.

Lood kogunud: Elisabeth Köler, Triigi mõisa pesunaine. Toimetanud: „Mõisalegendid-ja lood" tarbeks Karin Hansson, 2009.

Arbavere mõisa vanaparuni Nikolai von Dellingshauseni hooldaja Woldemar olnud väga ägeda, kavala ja ihne iseloomuga mees. Kui ta kuulda saanud, et vanaparun päratu rikas mees olevat, tahtnud ta saksa surmatunnikest meelega kiirendada, et siis teada saada, kus härra oma väärtuslikumaid varandusi varjul hoiab. Õnnetuseks ajanud ta peekrid, millesse surmav annus rohtu segatud segamini ja joonud mürgijoogi eksituse tõttu ise ära. Surm saabunud kiiresti ja suurte piinadega. Vanaparun aga elanud pärast teda veel pool aastakest.

Kord jällegi tulnud Arbavere mõisa opmanile külla tema vennatütred. Tüdrukesed olnud viis kuus aastat vanad, puhtad ja klanitud ning punetavate põskedega. Opman olnud väga uhke oma vennalaste üle ja näidanud neile kõike härrastemajast kuni laudani. Kui siis Albert ühelt piigakeselt küsinud, et kes tüdrukukesele kõige enam meeldinud, vastanud too: „See loom, kellel roosa rõngas saba ja kaks musta auku nina asemel."

Opmanihärra naernud nii, et püksid täis tegi. Seda lugu räägib rahvasuu veel tänase päevani.

Noorele väljavahile jäänud parun von Dellingshauseni tütretütar oma iluga silma. Hakanud teda armastama. Armunud põgenenud igal õhtul pimeduse saabudes kavaleridemajja, et sääl siis omavahel olla, jäänud aga ühel õhtul kogemata härrale vahele.

Parun saanud vihaseks kui tuli, tahtnud väljavahti sealsamas maha lasta, aga tütar hüpanud armsamale ette ja saadud kuulist langenud surnuna ise oma isa värisevate käte vahele. Rahvasuu kõneleb tänaseni, et punapealise preili vaimu sagedasti mõisas kõndimas on nähtud.

Autori märkus: Arbavere mõis eraldati Hulja mõisast 1696. aastal. Aegade jooksul on mõis kuulunud Palmse mõisa omanikele von Pahenitele. Viimane mõisa omanik oli Nikolai von Dellingshausen. Legend punapäisest kummitavast mõisapreilist pärineb aastast 1927. (E. Köler)

Kord läinud Mikitamäe talu noor perenaine Vohnja mõisa parun von Tisenhauseniga viljaostus kaupa tegema. Härrale jäänud noor perenaine oma iluga silma. Et siis just mõisa hädasti pesunaist tarvis olnud, keelitanud saks noorikut mõisa oma teenistusse jääma. Tasu olevat helde, kui naisterahvas kõike seda tegevat, mis noorele härrale meelepärane ja ka silmailu pakkuvat. Sääl öelnud härra: „Ma võtan su enda juurde küll päevaliseks, kuid ära sa oma oma mehele ütle, et mõisa teenistusse astud. Kui ta selle kohta pärib, siis tee aga lahkesti teist juttu ja ära kõnele midagi meie vahelisest kokkuleppest?

Noorele perenaisele ei meeldinud säärane jutt aga sugugi. Puna tõusnud ta palgele ja ta vastanud: „Kus ma saan siis säärasena mõisa teenistusse tulla, kui olen ise juba mitu kuud mehe naine ja esimene maimukegi südame all. Ega säärane lugu sünni kuhugi?"

Nüüd hakanud saks tõesti lähemalt vaatama, et lugu nii olnud nagu noorik rääkinud. Ta paled õhetanud ja silmis olnud kummaline helk ja rahulolu. Kui härra põlle varjus ka paisuvat kõhukest märganud, teinud ta kiiresti nooriku juurest minekut.

Rahvasuus kõneldakse veel teistki lugu, et Vohnja mõisa all, sügaval maapõues üks salajane kabel asunud. Sinna olla üks paruni varakult surnud sugulane maetud. Hauapaik asuvat mõisa vasakpoolses tiivas, veinikeldri kohal, võlvitud kambris.

Kord tahtnud üks vana koduõpetaja asja lähemalt kaema minna, millega tegelikult tegu on, kuid kuulnud siis keldris kellegi samme, siis jälle nutmist ja tihkumist, mis ei lapsele ega naisele ei kuuluvat, vaid koguni meesterahva häälele sarnanenud. Näinud pikki võlvkoridori ka lühikest kasvu meest kõvakübaras enese ees astumas ja siis olnud kogu jälle, kui vits vette kadunud. Retk kabeli asukoha juurde jäänudki selleks korraks pooleli. Mehel pugenud hirm koledasti naha vahele.

Allikas: Lood Vohnja mõisast on liikunud suust-suhu mugandatud kulul. Antud tekstid pärinevad Elisabeth Kölerilt. Kirja pannud tütar Hilda Piibeleht. Tekstid töödelnud „Mõisalegendid-ja lood? jaoks K. Hansson.

Rahvasuu pajatab Neeruti mõisa ja selle salapäraste juhtumuste kohta järgmist.

Noore parun von Nierhoti ajal elanud Neeruti mõisa lähistel kena tumedajuukseline virtin Juula. Noorparuni ja virtina vahel lahvatanud armuleek. Noored käinud vana vahtra juures salaja õhtuti kohtamas ja üksteisele kuumi armusõnu kõrva sosistamas. Vana parun saanud noorte suhtest teada ja kihutanud suures vihas nii tütarlapse, kui ta ema mõisast minema. Ei olnud härral halastust ega armu kummagi vastu.

Suurest kurvastusest uputanud noor tütarlaps end Neeruti järve ja leitud kaks päeva hiljem. Rahvasuu teab rääkida, et pimedatel sügisõhtutel olla vahtra all tütarlapse kujutis nähtavale tulema ja siis jälle ära kaduma. Vaher, mille all noored kokku saanud, kannab tänase päevani rahvasuus Neeruti armuvahtra nime.

Teine lugu räägib parun Zorge von Manteuffeli noorest väljavahist, kes mõisa kemmergusse naljaka juhuse tõttu kinni jäänud. Nimelt ehitatud paruni käsu kohaselt mõisa juurde seda maja, kus kuningas jala käivat.

Parun saatnud uue saksa keelt kõneleva väljavahi vaatama, kuidas ehitustöö ka edeneb. Mõisasulased aga tahtnud kupjale korralikult õppetundi anda ja pannud ukse haaki, kui väljavaht kemmergusse sisse läinud.

Udriku mõisa viimane omanik parun Gustav Diedrich von Rehbinder olnud oma elu lõpul väga jõukas mees. Talle kuulus 14 mõisa, kuid rahvasuus liikunud jutud, et neid olla lausa 30. Enne oma surma peitnud härra väärtuslikumad esemed ära. Peidupaik olnud all mõisa keldris ja olnud teada vaid kõige usaldusväärsematele. Üks väljavaht aga võtnud kätte ja uurinud mõisa pealt hoolega järele, kus varanduse peidupaik asub. Läinud siis ühel pühapäeva õhtul asja täpsemalt uurima. Pääsenud kuidagi keldrisse ja asunud asja omal käel uurima. Jäänud aga kadunuks. Kaks päeva ei teatud väljavahist mitte kõige vähematki. Hakatud otsima. Kolmanda päeva õhtul leitud mees keldrist- surnuna.

Teine legend jutustab vanast parun von Rehbinderist, kes samuti eakas eas olnud väga jõukas mees, aga peljanud surma. Kui ta siis kuulda saanud, et perekonna kabelisse ka üks varasema mõisniku väljaspool abielu sündinud sohilaps maetud, ei lubanud ta end sinna matta. Seetõttu maetud ta 1905 aastal kabeli kõrvale.

Kolmas legend Udriku mõisast pajatab kaunist punajuukselisest karjatüdrukust Marjust, kes jäänud oma iluga noorparunile silma. Küll keelitanud ja meelitanud noorparun tüdrukut, kuid härra tunded neiu vastu jäänud ühepoolseks. 

Kord keelitamise ja meelitamise ajal saanud noor parun korraga vihaseks, et tüdruk tema tunnetele ei vastanud. Ta võtnud maast suuremat sorti kivi ja visanud vihahoos neiu suunas. Kivi tabanud virtinat otse meelekohta. Traagiliselt hukkunud tüdruku vaim liikuvat mõisa peal veel tänapäevani ringi.

Autori poolne märkus: Esmateated Udriku mõisast pärinevad aastast 1642, mil mõis eraldati Polli mõisast. Mõisa esiküljele olla paigutatud kaks lõvipeaga kuju.

Kogunud: Elisabeth Köler, Triigi mõisa pesunaine. Tektid toimetanud: Karin Hansson Mõisalegendid-ja lood jaoks, 2009.

Rahvasuu järgi sündinud seesinane lugu 1778. aasta paiku Jõepere mõisas.

Kuidas kõik täpselt olnud, ei tea keegi, aga teada on, et Jõepere pärishärral Erich Johann von Vietinghoffil olnud oma prouaga üheksa last. Kolm neist surnud üsna varakult. Viis noorparunit, kõik vennad, saanud teada, et mõisa alla, keldripõrandasse üks isevärki varandus olla ära peidetud.

Noormehed otsustanud oma käel asjasse täpsemat selgust tuua ja läinud ühel Kaduneljapäeva õhtul omapäi keldrisse uudistama. Õhin varanduse leidmisest olnud muidugi suur.

Kõndinud ühest võlvalusest ruumist teise ja uurinud hoolega nii põrandat kui seinu. Äkki hakkab midagi isevärki silma. Kolmas vend leidnudki põrandalt kummalise kivi. Arvanud kohe, et varandus just selle kivi all peituvat ja käskinud teistel kivi põrandast lahti kangutada, mispeale kõik omavahel tõsisesse tülli pööranud.

Ühisel jõul saanudki nad kivi viimaks nii kõrgele tõstetud, et selle alla pilku võisid heita. Vanem vend olnud kõige julgem, tema vaadanud kõige esimesena. Ja mida ta nägi...

Lamas luukere süvendis, vask- ning hõberahad tihedasti kaelas ja ümber, kuid jalgade asemel olnud surnul hoopis kabjad all. Vennad kangestunud hirmust ja lasknud kivi jälle tagasi, omale kohale. Kartes surnu hauarahu rikkuda või koguni Vanakurja ennast, ei teinud nad sellest paigast enam kunagi ka isekeskis juttu. Ka varandus jäänud sinna, kus see olnud.

Märkuseks: Jõepere mõis olnud Saksi mõisa osa, kuid tegutses iseseisva mõisana. Mõisa kõrvalhooned olid: küün, viinaköök, meierei ja kaks aita.

Üles tähendanud: Elisabeth Köler, sünd. 1898. Ärinal Väike-Maarja khk. Tekstid töödelnud ja toimetanud: Karin Hansson.