Paastuaja palverännak

 

Eks ole ju mulle meeldiv paast niisugune: päästa valla ülekohtused ahelad, teha lahti ikke rihmad, lasta vabaks rõhutud ja purustada kõik ikked? Js 58,6

 

Taas algab paastuaeg. Mõnikord ikka küsitakse, mis see paastuaeg on või mis on paast?

Üldiselt on ju teada, et paastumist soovitatakse tervise parandamiseks ning kaalu langetamiseks ja paljud on kuulnud, et kirikupaastu ajal ei tohi liha süüa. Aga Jumal annab siin prohvet Jesaja kaudu teada, milline hoopis on Temale meelepärane paast ehk kuidas need asjad peaks olema. Jutt ei käi üldse dieedist, organismi puhastamisest või kaalukaotamisest! Jutt käib sellest, et oldaks suuremeelsed ja heatahlikud teise inimese suhtes, olgu ta siis pealegi meile kasvõi võlglane. Tuleks pakkuda teisele sedasama, mida me ka ise tahame ja vajame. Lühidalt – et ei oldaks ülbed ja isekad. Enamgi veel – et ei oldaks jäärapäiselt kinni oma õiguses, et oldaks pisut rohkem kui lihtsalt õiglane. Selline on Jumalale meelpärane paastumine.

Muidugi võib paastuda tervise parandamiseks või siis ka vastupidi, võtta õhtusöögiks see mahlane biifsteek klaasi veiniga – asi pole selles; see kõik on väline. Jumal ei vaja välist, vaid sisemist, tuuma, südant, uut olemust. Me võime öelda, et püüame ju küll olla kenad ja heatahlikud inimesed, kuid kuidas on lood me olemusega? Näiteks on kodu see koht, kus igaüks võib end vabalt tunda, kus ilmub nähtavale meie sisemine olemus, sest ühiskondlikud pidurid ja piirangud on maas. Ega see olemus äkki pole niisugune, mis üritab omaenda perekonda oma eneseuhkuses ära kasutada? Oma abikaasat aheldada vaimse väljapressimise teel või lausa füüsilise vägivallaga? Ja teised alistuvad kodurahu pärast, ja mitte selle tõttu, et nad ei tea, mis meil viga on, vaid et nad seda liigagi palju aastaid liigagi hästi teavad... 

Paastumine on alati enespiiramine mingites asjades. Asjades, mida me teise inimese juures küll näha ei taha ja kuidas siis võiksime sedasama sallida enese juures? Paast on aus enesevaatlus, ja ka tegu. Jõuluajal tegeletakse muuhulgas palju heategevusega, aga just paastuaega sobiks see isegi paremini. Üks lihtne, kuid tõhus paast on juba selline, mil me oma kibekiire ja koletähtsa töö ning tegevuse kõrval võtame teadlikult aega teise inimese jaoks. Võtame aega teda kuulata, teda ära kuulata. See oleks hea algus. Nii kujuneb paastuajast üks õnnistatud aeg nagu see mõeldud ongi. Paastuaeg on omamoodi palverännak. „Ja su paranemine edeneb jõudsasti!"

Vanaisa vabadus. Jutlus Iseseisvuspäeval.

 

Ps 37

Minu vanaisa tuli noore mehena Mihkli kihelkonnast Läänemaalt Pärnu linna õnne otsima. Ta tuli tööstusrevolutsiooni järellainetuses nagu paljud teised ja et ta oli osavate kätega meistrimees, siis leidis ta varsti tööd „Seileri tehases", kus tehti peamiselt paadimootoreid. Need mootorid olevat olnud äärmiselt töökindlad ning Pärnu lahe kalapaatide jaoks nagu loodud. Vanaisa abiellus, võla peale osteti maja Rääma linnaosas just tehase vastas. Sealt oli hea üle tänava kodus lõunal käia. Ma ei tea, miks vanaisa ei osalenud Vabadussõjas, oli ta ju samaealine nende teiste koolipoistega, kes in corpore sõtta läksid. Oletan, et ta oli maapoisi kombel ettevaatlikum ja alalhoidlikum, nood olid aga valdavalt linnapoisid ja gümnasistid. Ning nagu ajaloost ju teame, alguses kukkus rahvaväe mobilisatsioon läbi. Mehed olid sõjast kurnatud ja tüdinud. Nii ei olegi mul omaenda Vabadussõja kangelast. Pärast sõda ja keisrit, punaste episoodi ja vabariigi loomist, pärast sõda ja segadust tuli oma elu edasi elada. Vanaisa tegi palju asju ise, see oli tema jaoks loomulik eluvorm. Mäletan, kuidas ta ka vaesel nõukogude-ajal kõike vajalikku oma kätega ehitas ja parandas nagu paljud tema põlkonna mehed. Oma maja, oma aed ja riistakuur olid kõige tähtsamad. See oli see kindlus – paik, mida omaks saab pidada siin maamuna peal, ja seda kõikide ajatormide kiuste.

Uute tormide tulekul jäi vanaisa pere küüditamisest puutumata. Ehk seepärast, et vanaisa oli üks ehtne proletaarlane, ja töökäsi vajati ju iga võimu ajal. Seileri tehases hakati paadimootorite asemel remontima tankimootoreid, kuid ka need ajad elati kuidagi üle. Elu läks edasi. Majja tuli koduväi, noorpere elas oma elu. 1967. aastal läks vanaisa päevapealt pensionile. Ta valitses enesestmõistetavalt enda omandi üle ja oli seda tüüpi, kes lihtsalt ei osanud niisama, ilma töö ja tegevuseta olla. Aga pereõnne talle vist palju polnud antud. Tal oli vaid üks laps ning ta pidi kaks oma naist maha matma. Kuni siis vanaisa kolmas naine, vanuigi seltsiks võetud, mattis tema enda. Ta suri 1987. aastal, mil praod impeeriumi müürides juba naksusid, kuid kõik oli veel olemata. Vanaisa oskas ka väheke uhkust taga ajada. Näiteks oli eesaias ilmatu kõrge lipuvarras. Kuid mis alati tühjalt seisis. Ükskord riigipühade ajal, mil me majanurga külge sidusime Nõukogude Eesti pleekinud punalipu, panin seda tähele. Küsisin, et miks me seda lippu ometi ei heiska sinna uhkesse lipumasti? Seepeale kästi mul kuss olla ja anti mõista, et seal käib hoopis üks teine lipp... Ja nii läks, et vanaisa oma ihusilmaga ei näinudki, kuidas seal lehvib selle masti vääriline lipp, too õige.

Egon Friedell on kirjutanud seoses Prantsuse revolutsiooniga, et tavaliselt tuuakse sedalaadi pöörete põhjustajaks rahva kustutamatut vabadusiha. See aga ei ole õige, sest rahvas ei taha iialgi vabadust. Esiteks seepärast, et tal ei ole sellest vähimatki ettekujutust. Ja teiseks, et ta ei oska sellega midagi mõistlikku peale hakata. Küll aga on rahval rahulolematusetunne, ja siis veel tunne või teadmine, et võiks olla ka teisiti. Friedelli, tolle teravapilgulise mõtlejaga võib siin nõustuda või mitte, kuid midagi selles arutluses on. Jah, alati on ka neid, kellel on selge pilt vabadusest olemas, neid võib nimetada aatemeesteks, kuid neid on igal ajal vähe. Kindlasti on palju rohkem neid, kes oma vastse vabadusega kiirustavad impeeriumide langusjärgsest sogasest veest kalu püüdma. Ja nõnda edasi... Kõige verivaesem aeg möödas, hakkas tasapisi selguma, et leidub lõputult vabadusi, mida ihaldada. Kuid ka risti vastupidist leidub – nüüd, mil vabadus käes, selgub, et vabadust pole ollagi, ja jälle on põhjust rahulolematuseks. Tänapäeval mõistetakse vaba riiki hoopis teisiti. Vaba riik on nagu taustsüsteem, mis võimaldab igasugust olemist, igasugust mõtet, kuni see seaduse piiridesse jääb. Seepärast ei saa ka olla mingit „kristlikku" riiki, sest taustsüsteem on taustsüsteem. Riik võib olla kristlik ainult „sisemiselt". Ma pole sugugi kindel, et „kristlik riik" oleks midagi ihaldusväärset, milles tahaksin elada... Siin me siis nüüd oleme ja siin ma siis nüüd olen.

Vanaisa käis loomulikult kirikus, oli vist isegi koguduse juhatuses, igatahes aitas ta sõjas kannatada saanud Pärnu Eliisabeti kirikut remontida. Ma ei mäleta, et ta oleks meile, poisijõmpsikatele, „usku peale surunud" nagu nüüd suures vabadusetuhinas vast kõige enam pahaks pannakse. Vahel istusin tema söögilauas, sõin saia ja rüüpasin viljakohvi (teab keegi, misasi see oli?) Vanaisa pani oma pirakad töömehekämblad kokku söögipalveks. Ja mina vaatasin pealt. Mul läks veel palju aega, kuni mõistsin, et see ei olegi veider... Aga küllap see nii käibki – seeme külvatakse, külvaja ise tavaliselt seemne tärkamist ei näe, kuid see pole tähtis. Peaasi, et külvatud on...

On üks sügav tarkus, mida noored ei mõista ja paljud vanad ei salli. See on alandlikkuse, allaheitlikkuse tarkus. Ei, mitte allaheitmine neetud võimule, vaid oma eluga leppimise tarkus. Leppimine aja ja kohaga, mida me keegi pole ise valinud. Eelduseks on leppimine Jumalaga Kristuse kaudu. Läbi Kristuse öeldakse oma elule „jah". Mõnikord küsitakse, et kuidas võiks küll Jumalat leida? Küll Tema ennast avaldab, aga kuidas? Kuidas ma Ta ära tunnen? Öeldakse õigesti, et Jumal avaldub meie elukäigus, iga inimese saatuses. Selles avaldub Jumala arm ja Tema ligiolu. Ma tõesti ei tea, kas vanaisa õnne leidis, kuid ta oli kindlasti vaba inimene. Ja ta oli kristlane, sest talle oli selge, et tõeliselt maksab see, mida sa teed ja mitte see, mida räägid. Aamen.

 

Jõuluinstallatsioon

 

Nagu igal aastal jõulude ajal, nii ka seekord hakkasin sättima meie aeda jõuluinstallatsiooni. Kolm nukku: Maarja, Joosep ja Jeesuslaps, kes magab sõimes. Nukud olin ise teinud juba mõni aasta tagasi. Pead tegin neile voolimismassist, mida Konsumis müüa on. Joosepile olin teinud ilusa juudi nina, kleepisin takust habeme, värvisin mustaks. Mingid sobivad riidetükid sättisin talle ümber. Üks must palakas moodustas veel ka kapuutsi, et varjata Joosepi pea tehniliselt viletsat teostust. Maarjaga nägin rohkem vaeva millegipärast. Kuidagi ei tulnud ilus naisenägu välja. Olin ju näinud küll igasuguseid imeliselt ilusaid Maarjaid. Kuid mulle need roosad suhkruvati-Maarjad kunagi eriti polnd meeldinud. Need on liiga ilusad, liiga ülemaised, need ei meenuta kuidagi elusat naisterahvast. Aga minul läks esimene variant Maarja näost täitsa aia taha. Ei tulnud välja. See oleks kõlvanud ehk vaid mingiks imelikuks maskiks mingil imelikul maskeraadil. Teine katse oli juba parem, kuid ma polnud ikkagi rahul. Nüüd kukkus välja mingi aneemiline neiunägu, kes arvab, et ta on liiga paks ja seetõttu end meelega näljutab. Hea küll. Ehk järgmise aasta jõuludeks proovin uuesti, otsustasin. Maarja sai pähe sinise rätiku, mis pisut varjas ta takuseid juukseid. Jeesuslapsega oli lihtsam. See on lihtsalt üks paraja suurusega poenukk, mähitud vanasse saunalinasse. Klopsisin kokku ka söögisõime. Heinu oli laudas küll. Sättisin kujud paika, riputasin nende kohale juhtme otsa rippuma tähe. Ja jõuluinstallatsioon oli valmis, sellised puusakõrgused kenasti sätitud nukud. Mu naine tuli ja vaatas. Salapärane, ütles ta. Jah, tõesti - vaatasin meie jõulusõime, püha perekonda mitmel korral – advendiaja napis päevavalguses ja lauspimedas. 

Tõesti salapärane. Üle meie õue, sara alt kumab hämarat sooja valgust. Asja lähemalt uurides võib sealt avastada ühe kummalise seltskonna. Salapärase. Kuid õige efekt tekib alles siis, kui minna päris nende juurde, istuda vanale lüpsipingile heinte peal. Milline efekt tekib? Nendega koos olemise tunne, ühisesse ringi vastu võtmise tunne. Eks tulge ja vaadake ise!

Asjad on üldiselt need, millena nad näivad. Elusad inimesed ei ole tehtud roosast suhkruvaabast ja vahukoorest. Me oleme inimesed. Ja seepärast on Jumala Poja sünd siia ilma meile salapärane. See on olnud küllap vist igas ajas salapärane. 

Meie aeg näib paljuski olevat ülimalt asine, väga mõistuspärane, ehk isegi kuidagi karm – võibolla just seepärast on meie aeg sünnitanud ka vastupidist: neid, kes tunnustavad nn pehmeid väärtusi. Oma käsitööd, oma kunsti, oma oskusi näiteks kitsejuustu ja õllepruulimise alal, neid, kes tahavad maad ja metsa, ja üldse mitte moeka dekoratsiooni pärast. Ükskord läksin raamatukokku, sest mul oli vaja üles otsida üks konkreetne Hando Runneli luuletus. Luulet peaaegu et ei laenutata, ütles mulle raamatukoguhoidja. Nii see on – me loeme rohkem tuntud inimeste elulugusid, eneseabiõpikuid ja kokaraamatuid; mehed ka veel võibolla sõjaajalugu. See ütleb nii mõndagi. Sest kuhu on jäänud luule; see poeesia vorm, mis läbib asju, läbib kõiki asju? Me soovime, et meie maailm oleks turvaline. Meie, inimeste tarvis, sest elu ise on juba piisavalt suur ettevõtmine, et sinna juurde mingeid ärevaid, ebaturvalisi aegu enam lisaks küll tarvis pole. Piisab juba elust enesest. Jah, meil on õnnestunud teha midagi turvatunde huvides. Ilmselt on õigus ka neil, kes ütlevad, et me pole kunagi varem nii hästi elanud. Kuid. Heaolu ise võib rahutuks teha. Kas see jääb kestma? Kuskil seal on endiselt ärev maailm. Kas see ongi kõik? Mida me tahame? Mida me tegelikult tahame?

See vana hea jõululugu võib tuua mõtte, et Jumalal oleks olnud vaja head mainekujundajat. Ta oleks pidanud palkama ühe hea PR-töötaja. Me tahame ju vägevaid ja mõjuvaid asju, sest et oleme nendega nii harjunud. Justkui ootaks järgmist vägevuse-doosi. Kui Jumal otsustas inimesena maailma tulla, siis oleks Ta pidanud küll teisiti tegema, kuid see lugu... Vaatame õige – keegi neiu saab lapse Pühast Vaimust? No teate! Edasi – Joosep avastab, et ta kihlatu on rase ja usub mingit unenägu. See pole ju üldse mõistlik! Hea küll, kui ingel pidi teatama suurt uudist, siis ometi mitte mingitele tühistele karjastele, vaid ikka Heroodesele või Küreeniusele. Veel parem, otse pealinna keisrile endale, sel oleks olnud vägi muuta maailma. Jumala Poja sünni puhul oleks pidanud terve taeva põlema pistma, vähemalt ühte korralikku maavärisemist oleks tarvis olnud. Välke, suitsu, tulesambaid. Viimsepäevapasunaid... Ja veel – mingi laut ei ole küll sobilik koht Kuningate Kuninga sündimiseks. Või kuidas meie teeksime, siin ja praegu? Kuidas saaksime tõsiselt võtta lugu neiust koos oma elukaaslasega, kes korraga meie garaazis sünnitaks lapse, sest neil poleks kuhugi mujale minna, kõik oleks neile kinni? Meie samal ajal istuksime kaetud laua taga või siis jõulukirikus, ja koju tagasi jõudes avaneks äkki selline vaatepilt. Veel koos mingite suvaliste tüüpidega, kes ajavad midagi segast inglist ja taevavägedest? Oleks ometi võinud ju parema loo välja mõelda.

Mul on üks mure. Märkan, õigemini pigem tajun mingit üldist rahulolematust, lausa tigedust. Rahulolematust, mis vahel võtab eriti nõmedaid ja jaburaid vorme. Vahel on lausa piinlik. Kui midagi sellist vahel prundi tagant valla pääseb, kui palju on seda veel siis varjatud kujul, nö seespool. Ollakse vist rahulolematu oma lähedastega, oma tööga, oma eluga, oma riigi ja valistusega nagunii. Miks küll? Tõenäoliselt on selle taga mingi pettumuse-tunne. Tunne, et meid ei võeta kuulda; ei võeta tõsiselt. Ja põhjusi ja põhjendusi selleks leiame karjakaupa. Teame hästi oma õigusi. Oo kui hästi saab ära kasutada õiglustunnet! Õigus ja õiglus ja tõde – neid asju saab suurepäraselt kurjasti kasutada nagu mistahes ebajumalat ikka. Ebajumalad elavad meie usust, nad toituvad sellest. Seevastu tõeline elav Jumal ei vaja meie usku, et olemas olla. Ja ega Tal vist ka meid endid vaja pole... Peale Ta armastuse.

Kuid. Kusagilt nurga tagant paistab valgust, kuskil toimub midagi suurt ja salapärast. Hiljuti jalutasin läbi Tallinna vanalinna. Kuskil kõnniteel, seina veeres seisis keegi neiu ja mängis viiulit. Väga hästi mängis, ilusalt. Mul tulid lausa pisarad silma, ja mitte sellepärast, et üks tänavamuusik seal kenasti pilli mängib, vaid et selline asi on võimalik. Sai end puhastada, hingepõhja kogunenud seedimatu soga sai välja pestud. Jumal oli ta just selleks sinna kõnniteele pannud ja mind siis sinna saatnud. Tahtsin kangesti leida jõulusaginas mõnd rahulikku nurgakest ja ennäe – seal see siis oligi! See stseen oli saadik, märguanne, pilgupüüdja.

Võibolla tahtis Jumal proovida, kuidas on olla laps sessinatses maailmas. Kuidas on olla inimene sessinatses maailmas? Ei, maailma muutev vägi ei ole keisri juures, ei ole see heroodeste või küreeniuste juures. See vana ja lihtne jõululugu teatab meile hoopis midagi muud.

Need Maarja ja Joosepi nukud, mis laudanurka püsti panin –  need hakkavad korraga elama! Kõik on äkki elus! Kusagilt kumab valgust. Kuid ei – see on täiesti konkreetne valgus konkreetses kohas. See on jõululapse kohal, ja seda kumab temast. Kiirgab välja. Kui läheneda läbi valge pimeduse, siis kõigepealt näeb valgustäppi. Lauda ukse kõrval seisab pisike rõõmus põder nagu jääskluptuur. Ta näeb välja nagu patronus Harry Potteri lugudest. Ta ongi patronus. Kuid ta on mõeldud seal seisma ainult juhatajaks, pilgupüüdjaks. Kui minna lähemale, siis juba näeb mitmevärvilisi vanaaegseid kuuselambikesi ukse kohal. Ja juba võib tunda, kuidas sa muutud üha tühjemaks, justkui mingi anum, mis ainult ootab täitmist. Nüüd astume laiast väravast sisse, uks on lahti, heinad on maas, lõhnab lauda järele. Siin on pink istumiseks ja üks raiepakk. Mõned tööriistad. Vana tünnivits. Mida veel ühe väikese lauda eesruumis leida võib. Nüüd on kõik nii kalliks ja väärtuslikuks peetud asjad kuhugi maha jäänud, käed sirutuvad ette justkui iseenesest, et midagi vastu võtta. Ja seal nad siis on. Joosep valvab. Maarja vaatab oma lapsukest rõõmsalt, aga ka justkui kartlikult. Mis saab küll sellest vastsündinust? Kas tõesti on temal, väiksel, abitul, peaaegu märkamatul see vägi, et päästa oma rahvas nende pattudest? Jah, seda maailma peab tegema paremaks paigaks, kuid meie, inimeste, jõul ja võimetel on kuskil piir. Aga siin, just siin on üks, kes selle maailma lunastab. Lahti ostab, Vabastab. Tagasi toob. Selles seinebki Jumala armastus inimsoo vastu. Uus algus. Salapäraselt, kummalisel moel on taeval imeline plaan uut alustada. Ja ennäe – see on uus algus tervele Jumala loomingule. Valgus paistab lapsukese peale söödasõimes. Nüüd tuleks neile veel lähemale minna; tuleks kükitada, veel parem – põlvitada. Siis alles tunned, kuidas oled sellesse pereringi vastu võetud, ja valgus paistab ka sinu peale. Jumal on väga-väga madalale tulnud. Ka meie võime alustada madalalt. Kõik on nii nagu meile on räägitud. Aamen.

 

Isamaja

 

"Minu Isa majas on palju eluasemeid..." Jh 14

 

Põllud on vettinud ja mets on märg. Suured kuused on end vett täis imenud. Ligased lepad seisavad vaikides. Taevas on nii madal, et näib kui raske malmist potikaas. Nüüd tõuseb udu. Juba hämardub, kuid see kruusatee, mis suurelt maanteelt ära pöörab peaks ju tuttav olema. Siiski on palju veel minna; hea, et liigun kerge kotiga üle õla. Nii see on – alles matkates saab selgeks, mida on tõesti tarvis teele kaasa võtta ja mis on ülearune koorem. Oma raske kohvri lükkasin bussipeatuses põõsastesse. Küll pärast ära toon!

Õieti oleks ju tore seda teed käia kellegagi koos; ajaks tasa juttu, vaataks koos uinuvat loodust. Üks märkaks muud kui teine ja võiks oma leidudest ning tähelepanekutest ka teisele rääkida. Inimesed ju näevad samu asju erinevalt. Ehk märkab üks kruusatee konarusi või porilompe ja võiks teist õigel ajal hoiatada, kui teine parajasti puulatvu vahib. Me pole loodud üksi teed käima. Kuid nii sageli oleme siiski üksi. Üksi alustame teed ja üksi ka lõpetame. Kuid siiski... kuid siiski – mida edasi, seda enam tunnen, justkui siin oleks siiski veel keegi. Vahetevahel kiikan üle õla tagasi. Ning hämaruses ja udus näib nagu oleks keegi ikkagi põõsastes, raagus latvades. Üksindus on siiski vaid inimeses endas. Kui ta ei soovi üksi olla – siis ta ei ole. Kruusatee krudiseb saapa all.

Siin läheb mets tihedamaks, tee keerab järsult ära, see on eriti tüma ja porine koht, mäletan. Mäletan? Käisin seda teed viimati ju nii ammu, kuid nüüd meenub midagi. Nüüd meenub nii mõndagi. Näiteks see võimas kuusk seal tee servas. Mustendav, vettinud, liikumatu. Ei, ei kutsu praegu metsa sumpama mitte miski, see pole sõbralik suvine mets, vaid hilissügise tõrjuv ja tumm mets. Mets on sulgunud ega soovi, et teda segataks. Aga seda kuuske ma mäletan. See on seal ju alati seisnud. Kui nüüd saaks vaadata seda vägevat kuuske tema enda pilguga, mingi ajamasinaga, siis näeks teda aegamisi kerkivat kõrgele üle teiste puude. Näeks aastaaegade pidulikku rütmi vaheldumas. Näeks inimesi sipelgatena mööda vilksatamas. Mõni tuleb isegi, patsutab võimast tüve ja samas kaob. Sekundiks. Murdosa sekundiks. Mööda sedasama teed vilksataksid, kihutaksid edasi-tagasi inimsipelgad. Liiga kiiresti vilksataks mööda, ei tabaks ega tunneks neid äragi. Puu aga seisab, latv ulatub taevast toetama. Tal on teine aeg kui inimestel.

Kuid eks ka tema aeg saab ükskord ümber. Tuleb Suur Saemees ja võtab kuuse maha. Niisama lihtsalt. Aga puu ise elab ju edasi. Elab edasi ilusates asjades, mis sünnivad meistrimehe käe all. Elab edasi kuivas oksakohtadeta kuuselauas, millest kunagi valmib viiul. Viimaks elab edasi ka toasoojana praksuvas ahjus. Miski ei kao päris jäljetult.

Siit poriaugust sain nüüd läbi. Ehk läheb edaspidi tee paremaks. Saapad saavad küll poriseks, aga mis parata – see kuulub teekäimise juurde. Isegi siis saab poriseks, kui püüad hoolega otsida kuivemaid kohti. No siit, kus mets lõpeb ja algab väike välu peaks juba paistma... Kuid siiski veel mitte, liiga paks udu. Liiga pime juba. Õnneks on tee ikka kindel, pole võimalik eksida, tee viib alati kuhugi pärale, kui sa just ise tee pealt ogapuhmasse ei keera. Põhjatusse kraavi ei pööra... Tee viib siit ühest künkast alla ja teisest üles ning keerab uuesti metsa vahele. Nüüd hakkab niiskus tõesti juba kontidesse pugema. Kiirendan sammu, sest ka jalad väsivad. Kas pole enam harjunud nii pikalt käima? Ometi tuleb käia, kui tahad veel enne õhtut koju saada.

Ja ma tean juba, et ma ei lähe enam tagasi. Oma kohvrit ära tooma, las see olla, seal sees ongi vaid minevik. Sest viimaks paistab eespool tuluke. Paistab läbi udu ja tiheneva hämaruse. Ma teadsin seda! Teadsin, et see on olemas – taeva taustal kõrge katus ja madaluke maja. Koduõues on kõik tuttav, kõik endine, kust ma võisin seda mäletada, olen ju nii kaua hoopis mujal olnud, maailmas ringi rännanud, ja rändamine ju väsitab. Maailmas elamine väsitab. Kuid seda paika ma mäletan. Hing mäletab. Õuekaske. Kaevu. Puukuuri. Saunakorstnast tõuseb suitsu – keegi märkas isegi sauna kütta! Köögiaken kumab soojalt. Isegi lõhn on siin tuttav, kuidas küll?! Vanad seinapalgid, majauks ja peopesa silitav separauast ukselink.

Kuid veel enne kui jõuan käe tõsta ja linki katsuda, avatakse uks seestpoolt. Vastu lööb valgust ja soojust, toidulõhnu, veelgi tuttavamaid lõhnu. Keegi tervitab mind uksel. Tervitab väga soojalt, lahkelt ja sõnab: „Tere tulemast koju, laps, me oleme sind oodanud! Laud on kaetud, sulle on ase valmis pandud, nüüd puhka! See kõik on ju sulle. Just sinu jaoks!"

 

Issanda sõna peale

 

... mine järvele, heida õng sisse ja võta esimene kala, mis üles tuleb! Mt 17,27

 

Peetrus, Jeesuse õpilane, saab siin jälle hea õppetunni. Tunni teemaks on "Kahe riigi kodanik". Küsimus algab maksuraha maksmisest templile. Kas siis Õpetaja ja tema jüngrid ei peaks tegema samamoodi nagu kõik teised? Sest eks ole ju kõik kohustatud ettenähtud makse maksma.

Kalamees Peetrus läheb Issanda sõna peale järvele ning leiab esimese kala suust hõberaha, mida maksudeks maksta. Kui kõik maksuküsimused ometi nii lihtsalt laheneks! See siin on ju selge ime! Miks meiegi ei saaks sama lihtsalt ja imeliselt oma ettenähtud maksud makstud? Issanda sõna peale!

Kuid asi on palju suurem, palju sügavam ja palju kõrgem, kui ühe või teise maksu maksmine või sellest keeldumine. Küsimus on oma õige koha tundmises. Kui Peetrus poleks olnud kalamees, vaid näiteks põllumees, oleks Jeesus ilmselt käskinud tal minna oma põllule, kaevata seal mingis kindlas kohas, leida hõberaha ja viia see maksukogujatele. Edasi - Issand on teinud meid vabaks; kas siis vabaks ka riigist ja selle maksudest? Kas Jeesus oma õpilastega oleks pidanud keelduma selle maailma asjadega üldse tegelemast? Ei, sest maksudest keeldumine pole tõesti vaeva väärt. Armetu, vaene ja jõuduraiskav on selle elu, kes tahab piirduda vaid selle maailma ja selle riigi asjadega, olgu see siis pealegi meie oma riik. Ennekõike tuleb leida oma õige koht Jumala riigi lapsena ja alles sellelt kindlalt pinnalt saab tahta väärtustada ka seda maailma, seda riiki kõigega koos, mis sinna kuulub; seda aega ja paika, mis meile Issanda sõna peale antud on.

 

Lahkumine

 

Ja nemad kummardasid teda ja pöördusid suure rõõmuga tagasi Jeruusalemma. Lk 24,52

 

Täna on Kristuse taevaminemispüha. See on paljudes riikides vaba päev. Mis on ka loogiline, sest tegemist on sama liikumisega, mis toimus jõulude ajal. Ainult suund on vastupidine. Jõulude ajal tuli Igavene Poeg alla maa peale, sündis ilmale siiasamasse maa peale, millel kõik tallavad. Siia, kus on meie kodu. Taevasse tõusmisel liikus Ta jälle üles, sinna meie igavese kodu suunas, sinna, mida me parema sõna puudusel taevaks kutsume. Kui juba jõulud on suur püha, miks siis mitte "ristineljapäev" ehk taevaminemispüha? Vanarahva meelest oligi see nõnda suur püha, et rohigi ei kasva sel päeval, vaid puhkab...

Jeesuse õpilased pidid õppima, et nende õpetaja on taas elus kuidagi hoopis uut moodi. Nad olid läbi teinud terve tunnete skaala suurest ahastusest ning lootusetusest hämmelduse ja rõõmuni välja. Jeesus tuli nende juurde mitmel korral pärast oma ülestõusmist neid kinnitama ja julgustama. Nüüd siis tõuseb Jeesus nende silme all üles kõrgustesse. Nad lähevad lahku. Luukas kirjutab, et jüngrid läksid tagasi "suure rõõmuga". Kust see tuleb? Kuidas võib lahkumine armastatud inimesest üldse rõõmu valmistada? Mis küll valmistas neile nii suurt kindlust ja rõõmu ning valmistab tänapäevani kogu kristlaskonnale siin maamuna peal?

 

Teiste kaudu

 

...siis ta käed seisid kindlalt kuni päikeseloojakuni. 2Ms 17,12

 

Iisrael oli parajasti sõdimas oma vaenlastega ja rahvajuht Mooses oli samuti oma rahvaga. Kuid Mooses teeb selles lühikeses loos esmapilgul midagi kummalist. Kui ta hoiab oma käsi üleval, siis on Iisrael lahingus võidukas. Kui Moosese käed vajuvad alla, siis on võidukad amalekid. Huvitav on see lugu veel ka selle poolest, et Jumal siin üldse ei sekku. Kui lugeda teistest Iisraeli sõdadest, siis on Jumal enamasti ju ikka oma äravalitud rahva poolel. Siin on Jumala kohalolust vaid väike vihje "Jumala kepi" näol Moosese käes.

Kuid Jumal tegutseb tavalselt ikka teiste inimeste kaudu. Tuleb vaid osata märgata Tema kohalolu ja tegutsemist. Jumalamees Mooses märkas seda kindlasti kogu aeg. Tal oli sügav usk Jumala ligidusse. Kuid Mooses oli ka ainult inimene. Ta väsis, vana mees pealegi. Mis teha, kui nii palju on kaalul: ta oma rahva edu ja, kes teab, võibolla ka tulevik.

Mooses usaldas. Ja ta oli ka kindel omas asjas. Hoolimata vastuseisust, ohtlikust olukorrast, väsimusest oli Mooses siiski kindel, et seisab õige asja eest väljas. Ja nii võib kindel olla selleski, et leidub ka teisi inimesi, häid sõpru, kes tulevad ja toetavad.

 

Kahekesi koos

 

Teie ei ole valinud mind, vaid mina olen valinud teid... Jh 15,16

 

Turul vaevalt leiab vendi ja õdesid, pigem küll on seal ostjad, müüjad ja võistlejad. Tänapäeva inimene on harjunud, et ta ise otsutab, valib, hindab, sest igal pool on turg. Ja klient on teadagi kuningas. Oleme harjunud olema vabad, sest paljukest seda võimalust ajaloos on olnud. Paraku mõistetakse vabadust erinevalt. Võime küll jalutada lettide ja riiulite vahel ning võime valida assortiikarbist just selle kommi, mida silm parajasti himustab. Kas see ongi vabadus? Pigem on see - üksindus. Siis ehk hakkab õieti kuulma üht häält, mis kutsub. Hääl kutsub vaikselt ja siis valjemini, et inimene ei ehmuks ning mõistaks.

Me oleme harjunud ise valima Kristust, langetama otsust Tema kasuks. Võibolla peab andma aega, et taibata: tegelikult on Tema valinud meid, ja on meid valinud juba ammu. Otsus Kristuse kasuks on lihtsalt meie mõistmise algus, mil Tema kutse hakkab hinges tasast vilja kandma. Siis on nii hea võtta Tal käest; Tema võtab sinu käest nagu võetakse käest kinni lapsel, kindlalt, kartmata talle haiget teha, ja antakse nõnda talle kindlustunne. Siis on nii hea minna kahekesi koos lettide ja riiulite vahel läbi maailma suure kaubamaja.

 

Vaikselt vaiksel nädalal

 

„See on üks kõige kurvemaid asju, et meile ei anta võimalust süveneda..." Fred Jüssi.

 

Vaikust otsides. Vaata, tegelikult pole ju kunagi päris vaikne, isegi öösel mitte. Ka magav maja on täis vaikseid hääli – radiaator krõpsub, külmkapp hakkab vaikselt undama, trepid nagisevad. Kaugelt mööduv auto on hästi kuulda. Vaikuses paneb tähele hääli, mida päevamüras ei kuuleks kunagi. Selleks peab saama aeg teiseks - aeg peab saama täis, et kuulda muid vaikseid helisid ja tähele panna, mis salamahti sünnib. Täielikku vaikust oled kogenud ehk ainult üksi olles, oled ehk mõnel hilisel tunnil jäänud kustuva kamina ette istuma. Siis on nii vaikne hetk, et on kuulda küünla põlemist ja süte kustumist. Kõige vaiksem heli detsibellides on sosin või õrn tuulehoog, mis paneb lehed puul vaevalt liikuma. Las ma sosistan nüüd sulle, just sulle kõrva sisse midagi!

Vaikusehirm. Võibolla me ka pelgame vaikust. See teeb meid ärevaks ja me pole sellega harjunud. Maailma müra on väga palju. Meie, inimesed, teeme seda järjest juurde. Kõik justkui selleks, et poleks tarvis süveneda. Süvenedes saame teada tähtsaid asju ja võibolla me ei soovi seda. Müra on üks kõige lihtsamaid vahendeid, et hoiduda süvenemisest, põgeneda iseenda eest. Aga põgenemine pole lahendus. Keegi tumestab meie meeli, meie vajadust tõe järele; keegi meelitab eemale, et meil poleks võimalust vastu võtta tõesti olulisi asju. Siiski teab hing, mida ta tegelikult vajab ja tuletab seda meile vaikselt meelde. Hing mäletab Isamaja.

Loomise muusika. Enne, kui Jumal sõna ütles, oli vaikus. Elutu, surnud vaikus, sest ainult Jumal võib tuua esile valguse, luua vaikusest sõna ja muusika. Selle imetabase ande on Ta kinkinud ka Temanäolistele olenditele, sest iga hea helilooja teab, et vaikus on muusika põhiline komponent. Vaikusest algab muusika. Ja Jumal tõstis taktikepi, et algaks maailma suur sümfoonia. Ta tahab, et maailm oleks õnnelik. Huvitav, et vaikust kuuleb Jumala loomingu toel – mere ääres lainekohinas, metsas linnulaulu saatel, kui puulatvades liigub tuul, vihma rabinal katusele, koidueelsel kurekarjel maailma otsast. Siis on vaikus elus ja saab mõelda olulisi mõtteid. Vaata, just nõnda, vaikselt ja tasahilju tuli Jumalapoeg siia maailma. Enne, kui inglid alustasid kiituslaulu Kõigekõrgemale ja inimestele, kellest on hea meel, oli vaikus. Sealt algas uueks loomine.

Üheskoos. Vahel on hea vaikida üheskoos. Kui oleme koos – kaks või kolm, ja Tema meiega – siis pole sõnu enam palju vaja. Piisab koos olemisest, et vaikusest saaks laul. Maailma tarkus saab tühjaks, ja tark vaikib. Siis hakkab Sõna särama, saavutab oma täie jõu. Vaikselt võib anda edasi õpetust ja vaikselt võib õppida. Öö soojas pimeduses üheskoos olles ja vaikselt kuuldud sõnad on tõeliselt tähtsad: „Kes ei sünni veest ja Vaimust ei või näha Jumala riiki!" Nendes sõnades on rohkem õpet kui kõigis maailma ülikoolides kokku. Ja õnnelik on see, kes pole minetanud õppimisvõimet ja need sõnad sügavale südamesse surub. Seal, tolles vaikses kambris kõlab lakkamatu vaikuse muusika, et kord sündida teoks, mis head vilja kannab. Kui palju kordi inimkonna ajaloos on kaks inimest teineteisele kõrva sosistanud: „Ma armastan sind!"

Vaikne nädal. Vaikne on see nädal, kui läheneme aasta kõige pühamatele päevadele. Hea sõber, ulata käsi, nüüd läheme koos Inimesepojaga, et näha, kuidas tema töö viiakse lõpule. Jah, on rahvahulga juubeldav kisa palmipuudepühal ja on rahvahulga vihakisa Suurel Reedel, kuid taevas vaikib. Sealt langeb vaid üks pisar, kui maa vaikides joob Õnnistegija verd. „Mu jumal, miks Sa mind maha jätsid!" Inimene ei pea iial enam sama tundma – seda kõige kohutavamat üksindust, mida on võimalik ette kujutada. Jumalast mahajäetuse üksindust. Taevas vaikib. Maa vaikib. Ja eriti vaikne on Vaiksel Laupäeval. Nüüd läheb ta inimese eest läbi meile teadmata sügavuste. Ta läheb läbi rõhuva vaikuse või läbi Müra Kuningriigi, et selle võim murda. Nädala esimese päeva varahommik on veel väga vaikne. Me läheme koos hauale, mis on meile kallis, et seal veel nutta. Kuid vahepeal on kõik muutunud! „Teda ei ole siin, ta on üles tõusnud!" Olime tummaks löödud. Kas oleksime seda uskuma jäänud?

Vaikuse aeg. Pole vaja karta vaikust. Tühjusest ja vaikusest on kogu see maailmgi loodud. Iga muusika algab vaikusega. See on hetk enne kontserdi algust, kus pillid on juba häälestatud ja dirigent on just tõstmas oma taktikeppi – vaikuse hetk. Kohe algab maailma suur sümfoonia. Kuid hetk, mille juures meie oleme seisatanud, on uue maailma ja uue elu sümfoonia algus. See hetk läheb mööda, hetkedest koosneb aeg ja elu – sinna ei saa keegi midagi parata, kuid iga öö läheb ka mööda. Saabub hommik, puhas ja kirgas, nagu kunagi kõige alguses. Tõsta pilk ja vaata – puhas laudlina, vaas pajutibudega, akna taga tilkuv räästas. Kas sa ei tunne uueks loomise väge? On teada, et lapsed kasvavad kõige paremini magades. Siis kui on pime ja vaikne ja kui keegi ei näe. Muutus toimub rahuolekus, meist sõltumata. Puhkamiseks ja jõu kogumiseks on oma aeg. Ehk on tõesti vaja lihtsalt aega, et meile jõuaks pärale – Muutus toimub rahuolekus, selleks pole tarvis rohkemat kui lahti lasta, süveneda, vaikida. Võtta vastu.

 

Isiklik pühakoda - palmipuudepüha

 

Ja Jeesus tuli pühakotta ja ajas välja kõik, kes pühakojas müüsid ja ostsid... Mt 21,12

 

No oli nüüd seda vaja! Mingi maailmaparandamine või? On ju selge, et inimestel on tarvis templis ohverdamiseks osta ohvriloomi. Pealegi ei tohtinud pühal territooriumil räpast Rooma raha kasutada, vaid seda tuli püha valuuta vastu vahetada; mis sest, et röövelliku kursiga. Pealegi asusid rahavahetajate lauad ja ohvriloomade müüjad paganate ehk mittejuutide eesõues ja neil ei ole enam varsti vaat et jalatäitki maad, et tulla ja kummardada Ainsa ette, kõik on kaubaputkasid täis. Eks nad ole ju ise süüdi, et nad on paganad. Millest siis tempel elab, kui kõik see äri lihtsalt lõpetada? Põhimõtteliselt on see kõik ju õige, aga... Ühest küljest tuleb kahtlemata möönda ja teisest küljest peab kahtlemata nõustuma...

Palmipuudepühaga algab Vaikne Nädal. Jumala Poeg toob iseenese ohvriks kogu maailma pattude eest. Pühadusega ei saa kaubelda. Pühadust saab inimene rikkuda ainult enese jaoks. Püha jääb siiski pühaks. Kuid nüüd kannatab püha reetmist, piina ja üksindust. Uus tempel saab kolme päevaga üles ehitatud. Milline on meie oma isikliku pühakoja seisukord? Mis seal toimub, millest on vaja seda puhastada? Millistest painajatest, valedest mõtetest, Jumala käest mõne viletsa teene kerjamisest, usu-uhkusest, kompromissidest?

 

Lauajupp - jutlus paastuaja 4. pühapäevaks

 

„Mina olen A ja O, algus ja ots." Ilm 21,6

 

Palju aastaid tagasi kraamisin oma vanematekodus kuurialust. Teate ju küll, kuidas kuuri alla ja saunalakka koguneb aastakümnetega igasugust kola. Vaatasin siis kuuris ringi ja leidsin ühe lauajupi, millele oli midagi kirjutatud. Pühkisin selle tolmust ja ämblikuvõrkudest puhtaks. Lauajupp oli õhuke, ilus hööveldatud laud. Sellele oli valge värviga korralikult maalitud sõnad: „kelle nimed olid Eluraamatus". Viisin lauajupi tuppa, et seda lähemalt uurida.

Teksti päritolu oli selge – see pärines muidugi Ilmutusraamatust. Aga see lauajupp ise? Ka minu vana ema ei osanud sellest palju midagi arvata. Kuid kuna mu suguvõsa juured ulatuvad kuhugi Läänemaale, siis oletasin, et küllap see pärineb mõnest vabakoguduse palvemajast. Ehk on see osa pikemast Ilmutusraamatu tsitaadist näiteks palvemaja seinal. Läänemaal tegutsesid nii umbes sada aastat tagasi vabakogudused, „priilased" ja kes need kõik võisid olla. Selge on, et lauajupp on vana. Kirjaviis ehk font nagu nüüd öeldakse, on arhailine, kuid samas hästi säilinud. Püüdlikult, kuid abitult kirjutatud. Nii maalivad need, kes loomuldasa kunstnikud ei ole.     ... kelle nimed olid Eluraamatus...    Ausalt öeldes hakkas mul kuidagi kõhe. Püüdsin ette kujutada neid inimesi, kellel see tekst oli nende koosolekutel alati silme ees. Ei suutnud. Kuid kõhe oli küll. Ei saanudki päriselt aru, mispärast õieti. Võibolla selle ajakuristiku tajumise pärast? Selle kadunud maailma pärast, kuhu enam ei vii ühtegi teed? Ja äkki ulatatakse mulle tollest kadunud ajast tunnismärgina see üks jupike õhukest lauda? Mis inimesed need olid, kes näisid seda kirjakohta väga tõsiselt võtvat?

Vahel tuleb Piibliga maadelda. Õieti on see küll Jumala Sõna, mis inimesega maadleb. Nagu Jaakob Jabboki koolmel. „Ei ma lase sind mitte, kui sa mind ei õnnista" - ja see on tegelikult imetlusväärne. Kui palju lihtsam oleks minna koolmelt tagasi; võtta Piibel lahti, lugeda natuke, tunnistada, et ei saa midagi aru ja unustada Piibel taas riiulisse. Aga võtta see tõsiselt ette ja maadelda lõpuni... jah, see nõuab mehisust. Isegi kui sa tuled hommiku koites koolmelt ära longates, oled ikkagi õnnistatud. See ongi kõige tähtsam. Ilmutusraamatut olin ju lugenud küll ja küll, kuid ei osanud sellega suurt midagi peale hakata. Kui need on Nägija kirjeldused tulevastest asjadest, siis mida saan mina sinna parata? Me teame, et selle maailma kulg jõuab ükskord lõpule, ja kas siis sellest teadmisest küll pole? Kui need on kirjutatud laguneva Rooma impeeriumi kohta, siis jällegi – mida on sellega praegu peale hakata? Kui oled juba siin ja praegu tõstnud Kristuse oma elu Issandaks, siis need asjad ärgu sulle enam muret tehku? Kristuse lühikeste „Mina olen!"- lausetega on palju enam peale hakata, kui terve Ilmutusraamatuga. „Mina olen ülestõusmine ja elu!" „Mina olen tee, tõde ja elu!" „Mina olen hea karjane!" "Mina olen eluleib!" Need on väge täis sõnad.

Ja ka siin esinevad need samalaadsed väge täis sõnad: „Mina olen A ja O, algus ja ots" Kui hästi see kõlab eesti keeles! Ja kui veel teada, et need on kreeka tähestiku esimene ja viimane täht, alfa ja oomega, ja et järelikult mahub nende vahele terve tähestik, siis hõlmab see vägi kõike, mis nende vahele jääb. Me kasutame keelt ja kirja, me oleme asjadele nimed pannud ja paneme veelgi. Ikka mahub kõik ära Väe sisse. Nii need asjad, mida suudame tajuda, nimetada kui ka need mida (veel?) ei suuda, nähtav ja nähtamatu. Surmavõitja sõnade vägi haarab nagu hiiglasliku sädeleva võrguga üle terve universumi kõike kokku. Sõnaga on kogu maailm loodud, Sõna väega on see lunastatud, Sõna käib meie, inimeste eest läbi sügavuste sügavuse, mille ees me kõik tagasi põrkame, Sõna haarab kinni Surmalapse käest ja tõstab ta sügavusest välja, ja nüüd istub Sõna troonil. Ja nüüd mul hakkab väga kõhe!

Kuid õieti peaks see olema rõõm! Puhas rõõm, ülevoolav rõõm! Ja muidugi mitte selle pärast, et see vananev ihu oma hädadega peab ükskord jälle jätkama sama aine ja energia ringkäiku kõiksuses, vaid selle pärast, et see ei jää nii. Kõigel oli algus ja kõigel on ükskord ots, kuid Sõna lugu läheb edasi. Koos meiega, sest meie nimed on Eluraamatus. Meid tuntakse nimepidi, me ju esineme mitmesugustes andmebaasides, kuid on vaid üks andmebaas, kuhu tõesti tasub kuuluda. Need inimesed, kes kunagi neid sõnu sellelt lauajupilt ikka ja jälle lugesid – ma ei usu, et nende nimesid oleks enam võimalik teada saada. Ja mis selle teadmisega peale hakatagi? Võibolla need nimed esinevad mõne koltunud kirikuraamatu koltunud leheküljel, aga mis siis? Sõna lugu läheb edasi ja kord me saame isiklikult tuttavaks! Nagu oleme juba nüüd isiklikult tuttavad Andmebaasi Peremehega. Seni aga jätkame oma päevaringi ja ööringi, paneme asjadele nimesid, ehk mõtleme uusi tähtigi välja või maadleme oma selle maailma ülesannetega, sest need on siinsamas käe-jala juures, köögilaual, autos, internetis, teise inimese näos. Sellepärast hoian ka seda lauajuppi alles.

 

Loomise lugu - Eesti Vabariik 100

 

Alguses lõi Jumal taeva ja maa.

 

Kunagi oli ju algus. Jumala vaim oli hõljumas vete kohal. Veest me oleme kõik tulnud. Veest algas elu ja algab veelgi. Veeta poleks elu maal. Aeg hakkas kulgema, ruum hakkas koolduma. Kuid Vaim on tuul, mis ärkab äkki enne koitu, kui on veel pime. Võib lausa näha, kuidas ta kõnnib mööda sakilist silmapiiri. Mööda metsa, mööda merd. Kuusetipud löövad kõikuma. Siis on ta äkitselt kohal ja aken hakkab haagis lõgisema. Kas nüüd on maa veest tõusnud, saanud tasahilju kuivaks pinnaks, äratades idusid ja lootust, pidulikku ärevust ja kindlust? Kunagi kerkis veest üks uus maa. Maa, millel veel polnud nimegi. Maa jääb, taevas on valge. Vesi annab jõudu, Vaim annab elu. Elu annab vaikselt käest kätte aja, mis sulle antud siin päikse all. Sa pole ise seda valinud, keegi teine on valinud sinu eest. Nii on asjal mõte sees. Sügavam, kui ise tead. Sina. Ma ju tunnen sind, sina tunned mind. Mul on sinu jaoks aega, võta nüüd sina aega minu jaoks. Palun.

 

Võta, va vennake, viisikene.

Sina, kullake, kerakene.

Lase tasa laulu lahti.

Parajat palakest puhuda.

Meelemeest ja mõtteilmast.

Südame sügavast siruta.

Madalukse taeva alla.

Pilve püsiva põue peale.

Kus seal sinist siiski leida

Päiksetera ikka paista

Lumelaigu ilustuseks

Kivikese kaunistuseks

Laula sellest, mis nii oma

Omane ja kodune

Mullane ja udune

 

Laulude laul

 

... kuid mul poleks armastust ... 1Kr 13

 

Seda väikest osa piiblist on nimetatud kõige inimlikumaks, kuid samahästi võiks seda nimetada ka kõige jumalikumaks. See on armastuse ülemlaul, laulude laul. Kindlasti pole ühtki inimest, keda see ei puudutaks, sest igaüks teab - kasvõi vaistlikult - mis asi on armastus. Teab, ja seepärast otsib. Ja ongi hea, et Paulus on seda kirjutanud niimoodi, nappide sõnadega. Siin pole palju sõnu vaja. Võib-olla ongi nii, et palju räägitakse sellest, mida tuntakse puudu olevat. Võib-olla nii ka armastusest. Neil, kes armastust kogenud ja kellel endil seda leidub, need ei räägi. Nad teevad, sest armastust näidatakse välja armastustegudega. Jumal näitas oma armastust inimsoo vastu välja ühe armastusteoga: Ta laskis oma Pojal käia inimese eest inimese tee lõpuni. Surmast läbi igavesse ellu. Selles teos saavad kokku inimlik ja jumalik.

Inimeste maailmas on armastus kõige võimsam jõud. Võib-olla on ka neid maailmu, kus ei ole armastust, kuid kas seal on ka inimesi? Kui poleks armastust, siis poleks mitte midagi. Armastus elab lahtiste silmadega, tal on terav pilk. Ta ei vasta kurjale kurjaga, sest teab täpselt, mis kuri on. Armastus ei jää kunagi alla. Armastus suudab parandada ja ületada. Ta hoiab maailma käigus. Armastus on ülikülluslik. Armastus annab usule suuna ja lootusele sisu. Ja juba varsti lõpevad siin sõnad, sest need on liiga mannetud. Sõnad lõpevad, jääb vaid laul. Laulude laul.

 

Argipäev

 

Ja ta tervendas paljusid, kes põdesid mitmesuguseid haigusi... Mk 1,34

 

Jeesus tervendas Kapernauma külas paljusid ja ajas välja palju kurje vaime, ning pealegi veel õhtul hilja ja öösel, kui päike oli juba ammugi loojunud. Sest kogu linn oli jooksnud kokku maja ukse ette, kus ta parajasti oli. See on Jeesuse argipäev. Imekiiresti levis sõnum ta tulekust, kes puhastab ja tervendab, sest temas ilmub Jumala vägi. Inimesed vist veel ei taipa, kes õieti on Jeesus. Küll aga tahavad nad terveks saada ja osa saada elu allikast. Ainult kurjad vaimud taipavad kohe, sest nad teavad, et seal, kus on Jeesus, pole neil enam võimu. Jeesus teeb seda, milleks ta on tulnud. Ta teeb oma tööd. See on ta argipäev. Ja tema tegevus ei piirdu vaid ühe külaga. Ta läheb edasi. Läheb ka praegu igaühe ligi, näidates inimese meele tegelikku olukorda. Siis seda puhastades, tervendades ja uuendades.

Kuid ka Jeesus läks veel enne päevatõusu "tühja paika ja palvetas seal."  See oli tema puhkus argipäevast. Sealt sai ta uut jõudu - olles ühes Jumalaga. Kuidas meie oma argipäevast puhkame?

 

Vikerkaar

 

... ja pilvedes nähakse vikerkaart, siis ma mõtlen oma lepingule. 1Ms 9, 14

 

Valge valgus laguneb kõigiks vikerkaarevärvideks. Kõik need värvid koos on lihtsalt valge valgus. Aga proovige vaid seda teha! Võtke kõik vikerkaarevärvid, segage need kokku... ja te saate lihtsalt pori. Küllap ainult Jumal suudab valgust luua nagu Ta tegi kunagi kõige alguses. Ja värvid pole midagi muud, kui vaid valgus. Kui pole valgust, pole ka värve, ja must ongi lihtsalt valguse puudumine. Pärast äikesetormi, pärast süngelt tumedat taevast hakkab taas särama päike ja taevasse ilmub vikerkaar. Meie siin all vaatame seda ja imetleme. Selsamal ajal vaatab seda ka Jumal. Nii on vikerkaar olnud vanadest aegadest saati sillaks maa ja taeva vahel. Me vaatame korraga sama asja. Me saame kinnitust sellele, et Jumal kõigest hoolimata siiski hoolib oma loomingust ja armastab seda. "Näe, vaata - vikerkaar!" Ja me muutume korraks kõik jälle natuke lasteks.