Jaanuar
1. jaanuar
Kaheksa päeva on jõuludest möödas ja me oleme vana-aasta ära saatnud ning tervitanud uut.
Kaheksapäevaselt lõigati tavaliselt poisslapsed ümber ja see oli ühtlasi nimepaneku tegu. Nii sai see laudas sündinud lapsuke nimeks Jeesus, nagu ingel oli ütlenud. „Sest ta päästab oma rahva nende pattudest!" Mis sest, et traditsiooni järgi polnud Joosepi peres kedagi selle nimega olnud. See on igivana, kuid ikka uus meilegi. Vanasti ristiti imikuid samuti kõige hiljem kaheksa päevaselt. Ja ristimisel saab inimene endale nime.
Nimepidi tuntakse meid, me nimi seostub teistele meie endiga, me nimi on meiega kokku kasvanud, see esineb mitmesugustes andmebaasides, lõpuks raiutakse meie nimi meie hauakivisse. Kuid on vaid üks andmebaas, kuhu tõesti tasub oma nimega kuuluda. See on Eluraamat. Kellel on Jeesuse nimi, see võib sinna andmebaasi kuuluda. Selle, elavakstegeva nimega on hea alustada ka uut aastat.
Nimepidi tuntakse meid, me nimi seostub teistele meie endiga, me nimi on meiega kokku kasvanud, see esineb mitmesugustes andmebaasides, lõpuks raiutakse meie nimi meie hauakivisse. Kuid on vaid üks andmebaas, kuhu tõesti tasub oma nimega kuuluda. See on Eluraamat. Kellel on Jeesuse nimi, see võib sinna andmebaasi kuuluda. Selle, elavakstegeva nimega on hea alustada ka uut aastat.
Ja hea on alustada Issanda õnnistusega. Need sõnad on väge täis. Nendega lõpeb tavaliselt iga
jumalateenistus, iga ristimis- ja matusetalitus. See on algus ja ots. See on palve.
Olen neid sõnu lugematu arv kordi lausunud ja laulnud ja ikka näinud, kuidas need sõnad toimivad. Need toimivad isegi sõnadeta. Kogesin seda kord ühes haiglapalatis, kus õnnistasin ilma neid sõnu välja ütlemata üht vaevatud haiget ja ta rahunes kohe. Seepärast – õnnistagem ikka üksteist. Õnnistagem uuel aastal, palugem Issanda õnnistust meile ja kõigile teistele, tervetele ja vaevatutele, õnnelikele ja õnnetutele, rikastele ja vaestele.
Jeesus, su nimel alustame uut aastat ja palume: Issand õnnistagu meid ja hoidku meid, Ta lasku oma pale paista meie peale ja olgu meile armuline. Issand tõstku oma pale meie üle ja andku meile oma rahu. Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel. Aamen.
2. jaanuar
Õndsad on need, kes elavad sinu kojas. Ps 84,5
Ristiinimene peaks olema rõõmus. Üks koht, kust rõõmu otsida on pühakojast, Issanda templist. See on ehitatud just selleks, et minimeerida kõik segav ja takistav. Pühapaikka kogunevad inimesed selleks, et hinge puhastada ja seda ülendada. Isegi kui seal parajasti midagi ei toimu, siis pühakoda räägib ikka. Kõikide aegade kõik kirikukülastajad on alati vaadelnud kiriku sisemust. Kuna Jumal on vaim, siis Ta kasutab nähtavaid asju, et nende kaudu kõnelda. Kui mõne kiriku uksest sisse astuda, on kohe tunda, kas seal on Kristus või pole. Poiss-Jeesus kasvab suureks ja rajab templi, mis pole inimkätega ehitatud.
Üks arvata 6-aastane tüdruk istub kirikupingis. Ta jalad ei ulatu põrandani, kuid ta istub sirgelt, ta silmad on pärani, ta vaatab midagi, mis ei ole nähtav. Ta on vaikseks jäänud. Just nii ollaksegi „neis paigus, mis on Isa päralt". Kuidagi hakkab rahu ja rõõm sinu sees tõusma. Ka see tüdruk tõuseb varsti ja läheb, kuid ehk jääb see hetk talle eluks ajaks meelde, sest nüüd ta teab – Jumal on kodus. Ta on alati kodus. Küsimus on ainult selles, kas ka meie oleme Tema kodus?
Hea Jumal, tahan ka olla nende hulgas, kes on õndsad ja elavad Sinu kojas! Aamen.
6. jaanuar
Tähte nähes rõõmustasid nad üliväga. Mt 2,10
Kolmekuningapäeval meenutame seda sündmust, kui naabermaalt saabus diplomaatiline missioon Juudamaale, ja seda vaid ühe selge eesmärgiga – tulla austama vastsündinud kuningat. Mingit muud eesmärki polnud. Heroodes koos kogu tema võimukeskusega läksid seepeale kohutavalt ärevile, sest esiteks polnud nad sellest midagi kuulnud ja teiseks tunti seal hetkel vaid üht valitsejat – Heroodest ennast. Kõigi aegade kõik despoodid tahavad jätta muljet, et nende võim valitseb igavesti... kuid siin on ilmunud üks hoopis teist laadi „konkurent". Jumal paneb asjad paika, varem-hiljem. Ja kõik inimlikud võimupüüded teiste arvelt kahvatuvad ja kaovad.
Heroodes polnud tähte märganud, sest ta ei vaadanud üles. Ta tahtis ise täht olla. Üldse juhtub harva, et inimene üles vaatab. Tähetargad muidugi vaatasid. Tähetargad rõõmustasid üliväga! Nad olid tähest juhitud. Kunagi kõige alguses, kui risti veel polnud. Oli täht.
Ristimispüha
Jeesus aga kostis talle: „Olgu pealegi; sest nõnda on meile kohane täita kõike õigust!" Siis Johannes andis talle järele. Mt 3,15
Johannes Kastja teab selgelt oma missiooni siin ilmas – ta on selleks kõrbest tulnud, et kuulutada:
„Parandage meelt, sest taevariik on lähedal!" Ta tunneb koheselt Jeesuses ära Jumala Talle, kes üksi kannab ära kogu maailma patu. Johannes teab, et selline asi on üldse võimalik ja et see ei käi Jeesusele üle jõu. Sest ta on maailmakorra Ümberpööraja! Üks, kes on Jumalast, tuleb ja muudab kõike. Jumala enese Poeg saab lepitusohvriks kogu maailma eest. Sellise teo tegija juures ei kõlba tõesti ükski inimene talle ka kõige madalama orja teenet tegema, „isegi mitte ta jalatsipaela lahti päästma". Selleks ei kõlba isegi mitte inimene Ristija Johannes. Ja nüüd tuleb tema ise ja tahab, et Johannes temagi ristiks meeleparanduse ristimisega! Mis meeleparandust talle vaja on? Seda on küll vaid meiesugustele vaja, kuna tema on ju niigi puhas!
Kuid kõige kohase õiguse järgi saab kõrgeim madalaimaks, suur pisikeseks, patuta patt kustutatud!
Jumala Poeg on inimesega solidaarne meeleparanduses. Et seegi üleüldse oleks võimalik!
Issand Kristus! Kummardame sügavalt, et sa said inimeseks, meie vennaks ja tulid meile tooma lunastust! Aita meil parandada seda, mis katki! Aamen
16. jaanuar
Ka Jeesus ja ta jüngrid olid kutsutud pulma. Jh 2,2
Igapäevaselt ei ole pulma, pühasid ega pidustusi. Teame seda hästi. Alles see oli, kui pidasime Kristuse sündimise püha, kuid siis saabub taas hall argipäev oma töödega. Töö ei ole ju midagi, mida saab pühaks pidada. See on nagu töö ikka – mõnikord raske, mõnikord tüütu, aga teha teda tuleb nii või teisiti. Kui kõik sära on kustunud ja kõik on läinud halliks, valgeks, igapäevaseks, siis kust saada jõudu pühadeta eluga edasi minna?
Jeesuslapse sõim oli korraks – tegelikult üheks õhtuks – meie silme ees. Maailm ei teadnud veel temast midagi. Hommikumaa targad tulid ja läksid jälle. Heroodes tegi, mis ta tegi, kuid kus on kõige selle juures jumalik vägi? Kus on see vägi meiegi elus, mis laseb meil usalduses oma elu elada, toogu see elu siis endaga kaasa mida iganes ta toob? Küsimus on õieti selles, mida teha siis, kui me sugugi ei koge Jumala ligiolu oma elus nii õnnistusrikkalt? Jeesuse ligiolu andis – peaaegu märkamatult – ühele pulmapeole õige sisu. Jeesuse ligiolu võib ka meie igapäevaelu vee muuta igapäevase õnnistuse veiniks. Kui me vaid kutsume ta mitte ainult meie pühadesse, vaid ka meie argipäevadesse.
Issand Jeesus, tule ja ole meie ligi igal ajal ja igas olukorras nii, et me aru saaksime! Aamen
23. jaanuar
Ütle ainult üks sõna! Mt 8,8
See väeülem oli Rooma tsentuurio, kelle kamandada oli sajameheline väeüksus. Oma meestesse suhtus ta nähtavasti hoolitsevalt, kui ta isegi oma teenri tervise pärast väga muretseb. Ja ta tuleb nüüd Jeesuse juurde palvega teener terveks teha. Kuid väeülem ju ei palugi seda! Vastupidi, Jeesus on see, kes on kohe valmis haige teenri juurde tulema... kuid väeülem ütleb, ei! Ta teab hästi oma positsiooni, kuid ta on pealegi okupatsioonivägede ohvitser. Ta kirjeldab Jeesusele olukorda, kuid ei palu, et Jeesus ise kohale tuleks. Ta on Jeesusest kuulnud, ta tajub Jeesuses ilmunud jumalikku väge, ta usaldab, ta teeb ainumõeldava teo. Usk ongi usaldus. Kas see Rooma väepealik alandas ennast, tulles tolle juudi imetegija juurde? Just vastupidi!
Kui palju on neid, kes on Jeesusest kuulnud ja oma südames temas ära tundnud Jumala, kes võib aidata! Vaid puhas süda näeb Jumalat; inimese hinges, mida pole kellelegi maha müüdud, on ikka usu algus. See tunneb ära, see tunneb alati ära. Ja järgmiseks tuleb julgeda astuda samm ja minna, kuhu puhas süda ja hing juhatavad. Head tagajärjed ei jää tulemata.
„Issand, ma ei ole seda väärt, et sa tuled minu juurde, ütle ainult üks sõna, siis saab minu hing terveks!" Seda lauset tarvitab kogudus sageli siis, kui ta läheneb altarile armulauda vastu võtma.
Jumal, kõigi rahvaste Isa, Sa oled kutsunud enda juurde ka neid, kes on Sinust kaugel. Hoia meid kõiki südame ja hinge puhtuses! Aamen.
30. jaanuar
Inimesed aga imestasid, öeldes: „Kes ta siis selline on?" Mt 8,27
Looja on tulnud Naatsareti Jeesuses oma loomingu sisse. Tema, kes on täiesti teine, täiesti väljaspool, ilmub nüüd selles, mille Ta ise on teinud. Looja on see, kes on kõikide asjade taga ja on kõikide asjade mõte. Pole olemas midagi muud, peale Ta loomingu. Alates meie üha mõistatuslikumatest aatomitest kuni hüpernoovadeni, kõik loodusjõud ja -seadused, avastatud ja avastamata, Plancki ühikutest Suure Piirini – kõigele annab Tema mõtte, olemisväärtuse ja elujõu. Ja nüüd on Ta äkitselt siin! Muidugi paneb see imestama, kuid imestamine on veel kaugelt liiga vähe öeldud. Karta on, et me, inimesed, ei taipa seda ikka veel; juba kaks tuhat aastat ei suuda me seda lõpuni taibata. Ja nii jääb. Sest me oleme Tema loomingu osa, me ei asu sellest väljaspool. Lõpuni taipamaks me peaksime suutma näha kõike väljaspoolt ehk olema nagu Jumal, kuid täiesti selgelt me seda ei ole. Lõpuni me seda mõista ei suuda ja jätkame
küsimist: „Kes ta selline on?" Kuid me teame, mida Ta tegi ja jätkuvalt teeb: Ta päästab, Ta vabastab, Ta äratab, Ta mõtestab, Ta aitab edasi, Ta läks meie pärast ristile. Ja sellest piisab.
Issand Jeesus Kristus, kelle sõna kuulevad tuul ja meri, me palume Sind: kinnita meid selle
maailma tuultes ja tormides, et meie kartlik süda leiaks lohutust ja meie nõder usk saaks Sinu armu läbi tugevaks. Sinule olgu ülistus ja au nüüd ja igavesti. Aamen
Veebruar
6. veebruar
Ei, vastas tema, sest muidu te kisuksite raiheina korjates üles ka nisu. Mt 13,29
Teame hästi, et siin ilmas on elu rosolje moodi segamini: omavahel segatud on hea ja kuri. Nii on vabas ühiskonnas, mida peame endastmõistetavaks, aga mis pole veel kaugeltki taevariik. Vabadus laseb ühtmoodi kasvada nii maltsadel kui ka roosidel. Kuidas on aga asjad taevariigiga? Tähendamissõna kahesugusest külvist annab sellest mõista. Mõistujuttude ja tähendamissõnade lahtiseletamine on iseendast küll üks vilets tegevus, kuna tähendamissõna peaks ise juba kõik ära ütlema, pealegi läheb lahtiseletamisega midagi kaotsi. Kuid mida teeb külvaja selles loos? Ta on hea põllumees ja tal on head seemet külvata. Nagu mitte ükski põllumees ega aednik, ta ei sikuta nisu tutist ülespoole. Ta loob vaid head tingimused seemnele idanemiseks ja kasvamiseks. Rohkemat pole vaja, vili kasvab ise. Hea külvaja ei hakka ka umbrohutõrjet tegema, sest milleks sõdida sellega, mis läheb nagunii talle määratud paika?
Pole vaja rikkuda tingimusi hea seemne kasvuks ja viimaks vilja kandmiseks. Sest heast seemnest ei või kunagi tulla halb vili. Ja heast viljast ei või midagi, olgugi kogemata, kaotsi lasta. Ja veel – see tähendamissõna ütleb seda, mida ju ka hästi teame: taevariiki ei pea otsima tähtede tagant ega ootama pärast surma, vaid see on Kristuses juba tulnud meie keskele. Leitav ka selles elus.
Jumal, meie taevane Isa, me täname Sind, et Sa külvad head ja puhast sõnaseemet meie südamesse. Lase meid sõnades ja tegudes Sinule meelepärast vilja kanda Jeesuse Kristuse, Sinu Poja, meie Issanda läbi. Aamen
13. veebruar
„Kas ma ei tohi enese omaga teha, mida tahan?" Mt 20,15
Tõde ja õigus on asjad, mida alati ja igal pool on suureks väärtuseks peetud... aga on midagi, mis neist on üle. Tähendamissõna töötegijatest viinamäel näitab seda. Kõiki neid kutsutakse, kõiki palgataksenviinamäele tööle, kuid erinevatel aegadel. Nii tulebki välja, et mõned on töötanud seal kauem, aga tasu saavad kõik ühtemoodi. Kus on õiglus?
Töötamine Issanda viinamäel on võimalus, mitte kohustus. Ja tasu selle eest on armust antud, mitte välja teenitud. Kõiki ilma erandita on armust vastu võetud. Ja teiseks peaksime olema hoopis väga rõõmsad kuni päev on ja on võimalik midagi teha. Sest päev lõpeb ja tuleb öö, aga praegu on Maailma Valgus meiega. Teenimiseks on Kristus meid vabastanud, mitte kohustanud. Armu kingib Peremees, rahu tekib kingi vastuvõtmisest. Tõde ja õigus on küll väärt asjad, kuid neid saab inimene kahjuks ka kurjasti tarvitada. Armu ja rahu aga pole võimalik ära kasutada ega välja teenida. Üheteistkümnenda tunni töömees on see, kes enne surma Kristuse leiab. Üheteistkümnenda tunni töömees on see, kes eluaeg Kristusega on käinud, kuid kellel on pisut kahju, et ta teda juba varem ei leidnud.
Issand Jumal, Sina kutsud meid oma viinamäele ega jäta kedagi jõude. Anna meile kõigile ülesanded Sinu riigis ja juhi meid oma tarkust mööda. Aamen
20. veebruar
Aga mis on heas mullas, on need, kes sõna kuuldes seda kaunis ja heas südames säilitavad ja
kannatlikkuses vilja kannavad. Lk 8,15
Jumala Sõna toidab närtsivat vaimu ja kosutab väsinud hinge, mida alati ja igal juhul vaja on. Eriti
praegu. Sõna on nagu vihm, mis sajab igale poole, vahet tegemata pinnasel. Või nagu seeme, mida külvaja külvab. Ja mitte ainult põllule. Jumal on väga rikas, Tal on külluses oma Sõna seemet ja Ta võib endale sellist „raiskamist" lubada, aga kuidas külvi vastu võetakse? Mitut moodi, kuid peamine tuleb ilmsiks selle mõistuloo lõpus.
Meie võime vahel olla kannatamatud, aga kannatlikkus on see, mida praegusel ajal enim on tarvis. Seda on kirikutöös tarvis aga alati. Külvatud on, meil tuleb vaid luua soodsad tingimused kasvuks. Kõigel, mis kasvab on oma elujõud; mida vaja, see on kannatlikkus. Ja kui vahel tundubki kõik asjata ja mõttetu, siis peatugem hetkeks ja vaadakem sügavale südamesse! Seal kuskil on kõige elujõu idu säilitatud. Kaunis ja heas südames. Meil on see alles – kaunis ja hea, mis inimeseks loodud olendil olemas ja mida pole rikkunud miski väline. „Ära unusta peamist – uks on lahti" Epiktetos.
27. veebruar
Aga nemad ei mõistnud sellest midagi ja see sõna oli nende eest peidetud ja nad ei taibanud öeldu mõtet. Lk 18,34
Luukas paneb sellesse lausesse koguni kolm eitust järjest: nad „ei mõistnud midagi", „see oli nende eest peidetud", „nad ei taibanud". Evangelist justkui rõhutaks, kuivõrd erinevad on inimese mõtted, kavatsused ja soovid Jumala omadest. Kuid Jeesus tegi Isa tahtmist isegi kui see oli talle nii raske. Kuhu minnakse nüüd üheskoos suurte lootustega? Jeruusalemma Kuningriiki kehtestama ja paganaid minema lööma muidugi! Viimaks ometi on tund tulnud ja aeg täis! Aga
Jeesus teab, mis tulema peab ning armastab omasid niivõrd kuulutades neile karmi tõde ette, et see ei tuleks neile täieliku śokina. Tuleb siiski. Sest puhtaim armastus, mis peaks ju ometi kõik võitma, ei olegi kohe tõstetud Jumala ausära troonile kõigile näha ja kummardada, vaid seda mõnitatakse, piinatakse ja lõpuks tapetakse kõige jäledamal kombel. Et taoline selle maailmakorra suurejooneine ümberpööramine toimub meie, inimeste pärast; et Jumala armastus võidab ainult läbi ohvritee – seda nad ei taibanud.
Paastuaeg on kohe algamas. Ettevalmistusaeg suurimaks ohverduseks inimkonna ajaloos.
Armuline Jumal, Sa näitasid oma Poja kannatuses ja surmas maailmale oma
armastust. Ava meie südamesilmad, et me mõistaksime Tema ohvri saladust ja
järgneksime Talle kuuletumise ja armastuse teel. Aamen
Märts
6. märts
Siis ütles Jeesus talle: „Kasi minema, saatan, sest kirjutatud on: „Kummarda Issandat, oma Jumalat ja teeni ainult teda!" Mt 4,10
Kõigi Jeesuse kõrbekiusatuste ühine mõte on, et Jeesus loobuks oma ülesandest kui Jumala plaanist. Et ta võiks oma Jumala Poja vägevuses ennast otsekohe Messiana ilmutada, teha üks sõrmenipsutus – ja kõik hakkaks temasse uskuma. Et Jeesus risti väldiks ja saaks auliseks ilma mingi kannatuseta. Ta kiusatuste eesmärk on ahvatleda Jeesust kehtestama Jumala valitsust patuse maailma üle otsekohe, siin ja praegu. Ja ei mingit risti! Saatan teab, millega tuleb Jeesust ahvatleda, sest selleks ongi ju Jeesus tulnud. Aga nii luuakse kõige hullem hirmuvalitsus, mida on võimalik ette kujutada – Jumala hirmuvalitsus. Seda, et Jumala riiki ei saa, ei tohi iial väe ja võimuga kehtestada – see kurjavaimule pähe ei mahu, sest ta on ise nii teinud. Ta ei tea, mis on armastus.
Aga selle nimel läheb Jeesus oma teed, läheb ristile ja ülestõusmisesse. Meie heaks. Ta läheb mööda Jumala armastuse okkaid. Kui paljud meist suudaksid ainult Issandat, oma Jumalat teenida? Issand Jeesus, kes Sa oled tee, tõde ja elu! Näita igaühele meist, kel on võimalus oma eesmärkide saavutamiseks teid valida või mitte, milline on Sinu tee! Aamen
13. märts
„Oh naine, sinu usk on suur!" Mt 15,28
Niiviisi ütles Jeesus ühele Kaanani naisele, kes oli tulnud temalt abi paluma. Jeesus oli juudalane, kuid see naine kaananlanna, see tähendab võõras. Ja mitte lihtsalt võõras, vaid ka rahva hulgast, kellega oli juudalastel vana vaen. Pealegi austasid kaananlased ebajumalaid... kuid nüüd pole tegemist küsimusega, keda keegi usub, vaid abipalve ja hädaga. Kaananlanna teeb oma suures mures ainuvõimaliku teo – ta läheb joonelt Jeesuse juurde. Unustatud on teoloogia ja dogmaatika ning isegi vaen. Naise süda juhatab sinna, kust võiks abi leida. Ta usaldab.
Usk suudab ületada lõhe eri rahvaste vahel. Usk suudab üle olla vanast vaenust. Usk uuendab, sest see pole mingi „teooria". Usk ei või olla uhkeldav; see suudab avada, viia edasi ja jõudu anda.Usk juhib paranemise allikale. Usk saab tugevamaks isegi mures ja hädas. Vastus, mida me vajame ei jää tulemata.
Issand Jeesus, tugevda meie usku, kinnita lootust, rohkenda meis armastust ja Sinu rahu tulgu meie kõikide üle! Aamen
20. märts
Aga kui mina Jumala sõrmega ajan kurje vaime välja, siis on Jumala riik jõudnud teie juurde. Lk 11,20
Ehk paneb evangeeliumite lugejat imestama Jeesuse imeteod nonde kurjade vaimude väljaajamisel. Kust need nüüd äkki välja ilmusid? Vanas testamendis mainitakse noid väga harva, kuid nüüd näikse neid palju leiduvat. Kuid selles asi ongi, et Jeesuses on Jumala riik juba jõudnud meie juurde, ja nii ei saa miski kuri ennast enam varjata. Esiteks tunnevad Jeesuses ära Jumala Püha just kurjad vaimud. Need lähevad kohe ärevile ja tigedaks. Inimeste taipamine võtab aega, kuid kuri tunneb Jeesuse kohe ära – kes ta on, milleks ta on tulnud, mida ta teeb.
Inimesel võib mõnikord olla raske vahet teha, kuid Jeesus tõmbab oma tegevusega selge piiri kurja riigi ning Jumala riigi, kurja väe ja Tema väe vahele. Kuri kasutab silte ja maske; kõige meelsamini maskeerib ta end millegi iseendast hea ja õigega. Siin aitab vahet teha ikka aeg. Hea puu ei või kanda halba vilja. Ja veel – Jeesus ei hävita kurja ära, sel juhul muutuks ta ise samasuguseks. Jeesus kihutab nad minema. Kuskil on need kurjad vaimud ikka veel alles. Ootamas Jumala kohut.
Issand Jeesus, vaid Sinu juures leiame kindlust ja pelgupaika, et hoida selge oma silmavaade ja oma süda. Aita meil selgelt näha, kus on Jumala riik juba jõudnud meie juurde ja kus seda riiki mitte ei ole! Aamen
27. märts
„Tema on tõesti see prohvet, kes peab tulema maailma." Jh 6,14
Evangelistid kirjeldavad Jeesuse tegevust sageli väga täpse aja- ja kohamääratlusega. „Jeesus läks pärast seda teisele poole Galilea ehk Tibeeriase järve." „Ent paasa, juutide püha oli ligi." Nii teevad kõik evangelistid. Nad kirjutavad täpselt, kus ja millal miski toimus. Me kõik elame ajas ja ruumis, kuid Jumal oleks nagu sõrme sirutanud ning märkinud ära ühe kuldse täpi ajaloo kulgemises – siin ja sel ajal. Jeesus on kohal. See, kes pidi tulema.
Aga inimene on ikka seesama. Talle meeldiks kõige enam selline valitseja, kes paneks ta pehme rohu peale istuma ja annaks talle imelisel viisil leiba. Sellist kuningat on ikka vaja, kes meile kõike annab, hästi palju ja tasuta. Kuid maa peal leidub küllalt ka tühje, laastatud paiku, kus midagi ei kasva ja kust tuleb ise kõike vaevaga hankida. Ja leidub valitsejaid, kes saadavad meid surma. Kas siis ei ole head kuningat meiega? Elame endiselt samas ajas ja ruumis, kuid meil on hea kuningas, kes tahab meid päästa meie eneste käest. Anda meile hingetoitu, mis jääb. Maailm on tohutult rikas ja inimeste headus on tohutu jõud, palju suurem, kui kurjuse jõud ongi, aga kuskil on selge piir, kus me ise end enam aidata ei suuda. Ise oma hinge toita ei saa. Selleks pidi Eluleib tulema maailma.
Halastaja Jumal, armas taevane Isa! Me täname Sind, et Sa oled andnud oma Poja Jeesuse Kristuse meile eluleivaks, kes taevast on alla tulnud ja kingib maailmale elu. Aamen
Aprill
Palmipuudepüha
Just seepärast rahvahulk tuligi talle vastu, et ta kuulis teda olevat teinud selle tunnustähe. Jh 12,18
Jeesus on just teinud oma vägevaima tunnustähe endast kui Messiast. Ta on Laatsaruse surnust
üles äratanud. Muidugi levis see uudis kulutulena ja nüüd pidid kõik mõistma, et tema ongi see Kuningate Kuningas. Too Õige, kes muistse kuningriigi taastab, vihatud paganad minema kihutab ja kelle valitsusega saabub üldine küllus ja rahu. Nii tervitab Jeesust rahvahulk, viibutades palmioksi. Jeesus sõidab Jeruusalemma sisse mitte lahinguratsu seljas, vaid tagasihoidlikult eesliga. Näib, et miski ei saa nüüd enam peatada uut kuningat. Hoosianna, sealt tema tuleb!
Kuid kuskil sammaskäikude vahel liigutab end tume jõud, valgus sinna ei ulatu, turbanite alt jälgivad kõike külmad silmad, roomlased vaatavad kogu rongkäiku pealt oma kindluse müüridelt ja vaikivad.
Jeesus teab, mis teda ees ootab. Ta ei hakka üheks Iisraeli kuningate reas, kelle kohta ajalootolmu saab kirjutada valitsemisaastad ja võibolla näidatakse kunagi tulevikus turistidele tema hauakohtagi. Ta on selline Kuningas, kes võidab oma surmaga surma väe. Tule, Issand Jeesus!
Issand Jeesus, me Päästja. Inimesed tervitasid pidulikult Sinu saabumist Jeruusalemma, kuid jätsid siis Sind üksi kannatama. Anna meile julgust ja vaprust järgida Sind ka raskuste ja ebaõnnestumiste hetkedel. Kuule meid, aamen!
Suur nädal
„See on lõpetatud!"
Kolm sõna. Need ulatuvad peadpööritavalt sügavale ja tõusevad kõrgustesse enesekaotuseni. Üks tegi selle ära, teeb praegu ja teeb veel. Sest igale uuele hingele, iga järgmise põlveni on need sõnad ootel, kuni kestab selle maailma ajastu. Sõna sai lihaks. Lõpuni. Jumala arhiivides on kõik eelmiste aegade kaustad talletatud sama pitseriga. Meie ajast läbi kasvavad need sõnad. Need sõnad kulgevad edasi ajasilmapiiri taha, kuid on selgelt kuuldavad ka möödavilksatavas hetkes, mida oma eluks kutsume. Iga kord, kui tunneme oma piire, iga kord, kui näeme oma lootusetut ummikut, alati, kui nutame enda suutmatust, armetust ja rumalust, kui silma tuleb pisar maailma raskuse pärast, kui me ei mõista, kui meil on valus ...ehk, loodetavasti, kindlasti meenuvad need sõnad. „See on lõpetatud!" Just siit algab elu, ülevoolav, igavene, kirgas. Kas julgeme end kaasa haarata sellest võimsast hoovusest, mis kord vallandus ühest ristist, ühest tühjusest, kolmest sõnast? Lubame mõtte anda oma elule, oma valule ja oma rõõmule? Kui mitte, siis andestagu Ülestõusnu meile vaid kolme sõnaga. Kui jah, siis õnnistagu Ta meid nüüd. Nende
kolme sõnaga.
Elu Issand! Sa tegid selle ära! See on nüüd lõpetatud! Meil pole sõnu, et Sind isegi tänada. Meil pole oskust, et Sind õieti kiita. Me vaikime, me seisame, me vaatame, me ootame, mil võime täienisti Sulle kiitust laulda, aga seni palun õnnista meid nõnda nagu Sa ütlesid, nagu Sa lubasid. Nagu Sa tegid! Aamen
3. aprill
KAIFASE USK
„... on parem, et üks inimene sureb rahva eest, kui et kogu rahvas hukkub." Jh 11,50
Rahva ülemad Jeruusalemmas otsisid võimalust Jeesus kõrvaldada, kuid nad olid kimbatuses – see mees on liiga ohtlik, temast tuleb igal juhul lahti saada, kuid kuidas seda teha? Teda ei saa avalikult kinni võtta, kuna ta on liiga populaarne. Samas, kui ta tõepoolest on trooninõudleja, messiakandidaat, siis on see ju selgelt riigivastane tegevus. Rooma riigi. Olgu ta pealegi meie oma Messias – on parem, et endine olukord kestma jääks. Jeesus kõigutab habrast võimutasakaalu, mis suure vaevaga saavutatud. Ei, see mees on väga, väga ohtlik. Miks on see läbi aegade nii olnud, et kui kõrgetel usujuhtidel tekib sunnitud valik maise riigivõimu ja Jumala riigi vahel, siis tingimata valitakse maine võim... ja keegi tuuakse ohvriks. Kuid näeme ka seda, et selline valik pole kunagi aidanud neid ega nende rahvast. Endine olukord ei jää kestma. Igatahes teeb Jeruusalemma templi ülempreester oma ametist lähtuvalt Jumala plaani teoks.
Ta ohverdab selle Naatsareti mehe, Inimese Poja, Issandaks Kristuseks hüütud mitte ainult oma rahva, vaid kõikide eest, kes surmavarjus viibivad. Ise seda lõpuni mõistmata. Endine olukord ei jää kestma. On Kannatuse pühapäev. Aga kannatusest, armsad sõbrad, pole tegelikult mitte midagi rääkida ega kirjutada.
Issand Kristus, Inimesepoeg! Kummardame kõik üheskoos Sinu kannatusohvri ees, mille meie eest tõid, et meil oleks ülirohkelt elu. Aamen
24. aprill
„Teda ei ole siin, ta on üles äratatud!" Mt 28,6
Nii ütles ingel naistele, kes tulid varahommikul Jeesuse hauale. Ingel tähendab Jumala sõnumit
inimestele. Piiblis ilmub ingelid väga harva, aga kui ta ilmub, siis on ta esimesed sõnad inimestele
tavaliselt: „Ärge kartke!" Seekord on sõnumiks: „Teda ei ole siin, sest ta on üles tõusnud!" Aga kus on siis Õpetaja keha? Kus on Jeesus nüüd? Jumal ei jätnud inimesi teadmatusse, et veelgi suureneks ebakindlus ja hirm. Ei, Ta teatab üht uut uudist. Kas nad jäid seda uskuma, kas usuksime seda meie praegu? See uudis on liiga suur, liiga võimatu, liiga ... uskumatu! Aga seda see on, seepärast see ongi üks ehtne uudis. Usk tärkab ja kasvab tasapisi, kuna usk on inimese vastus millelegi, mida Jumal on enne teha lasknud. Usk on inimese reaktsioon. Küllap me, inimesed, ehk reageerime aeglaselt? Miski nagu takistaks? Ei, mitte meie uskmatus, vaid pigem meie isekus. See kivi, mis Jeesuse hauakoopa eest minema veeretati. Tühi koobas, millest algas uus elu. Tühjusest on kogu see maailmgi loodud; nüüd luuakse maailm uuesti.
Jumala uudis maailmale oli siis ja on praegu, et me ei pea jääma lootusetusesse, oma isekusse,
oma hirmudesse, pidetusse ja ebakindlusesse kinni. „Ta on üles tõusnud!" See uudis on väga suur, väga võimatu, väga usutav! Seal on muld, milles tilluke ususeeme võib idanema ning kasvama hakata. Kui vaid ise seda lubame.
Issand Jumal, Sina äratasid oma Poja surnuist ja lasid paljudel tunnistada Tema ülestõusmist. Aita meil usus vastu võtta nende tunnistus ja ava meie silmad nägema, kuidas Päästja veelgi tuleb meie juurde sõnas ja sakramendis, meile rahu kuulutades.
Vabasta meid kõhklusest ja kinnita meie usku, nii et me ikka tunnistame Jeesust kui oma Jumalat ja Issandat, kes koos Sinuga Püha Vaimu ühtsuses elab ja valitseb igavesest ajast igavesti. Aamen
Mai
1. mai
Mina olen hea karjane ja tunnen omi ja minu omad tunnevad mind. Jh 10,14
Igal loomal on oma elutarkus, igaüks kasutab oma ellujäämisstrateegiat. Kuid kõige elusa üle kehtib üks peamine printsiip: hea on see, mis elu soodustab ja toetab. Halb see, mis elu takistab ja hävitab. Kusjuures „halb" tuleb väljaspoolt eluringi; üksteise ärasöömine pole looduses veel halb. Kui hunt murrab lamba maha ja sööb selle ära, siis ta ei ole mingi „kuri", vaid lammas on tema toit. Vägevat toiduainetetööstust omav inimene tavaliselt sellele ei mõtle.
Inimese elutarkus on tunda oma Head Karjast, kuid pangem tähele – enne ta tunneb inimest. Veel enne, kui mina teda tundma hakkasin, tundis tema juba mind. Teisiti see ei saakski olla. Sest ta on Hea Karjane.
Loomad tunnevad peremehe ära tema välimusest, häälest, kuid ennekõike lõhnast. Mille järgi me
võiksime ära tunda meie peremehe? Selle järgi, nagu teda on kirjeldatud Kirjas, lauaosadusest, palvest. Need on meie „meeled", mis kõik jutustavad samast, peamisest printsiibist: Hea Karjane annab oma elu oma lammaste eest, et võita. Võita kuri, mis tuleb väljaspoolt eluringi ning mis ei pidanud seal olema. Ta annab oma elu lammaste eest ja siiski ta elab!
Armuline Jumal, halastaja Isa, Jeesuses Kristuses annad Sa meile Hea Karjase, kes juhib meid Sinu teedel ja kogub Sinu rahvaks. Me palume Sind, toida, kaitse ja tervenda meid ning hoia alati Sinu osaduses. Aamen.
8. mai
Teie nutate ja kaeblete, aga maailm on rõõmus. Teid kurvastatakse, kuid teie kurbus muutub rõõmuks. Jh 16,20
Küllap teame kõik seda ütlust usu kohta, et usk teeb omad võõrasteks ja võõrad omadeks. See tähendab seda, et usule tulnu jaoks muutub kõik, kaasa arvatud tema väärtushinnangud, kuna muutunud on kogu tema elu ja olemus. See, mis varem rõõmu tegi, ei tee seda sugugi enam. Pigem on see lihtsalt kurb. Ja see, mis enne kurvastas ei ole enam nagu kurvastamist väärt. Aga selles asi ongi. Usule tulnu hakkab kurvastama ja rõõmustama õigete asjade pärast. Mitte enam nii, nagu teeb seda Jumalast kaugenenud maailm. Seda kirjeldab Jeesus oma hüvastijätukõnes oma õpilastele. Kuid ta lubab seal veel midagi. „Teie kurbus muutub rõõmuks!" Igatahes. Tingimata.
Nüüd Jeesus lahkub omadest, kuid see ei ole lõplik lahkumine. Otsekui peaks hea sõber korraks ära käima, aga ta lubab varsti tagasi olla. Siis on valdav jällenägemisrõõm. Kuid seni saadab ta meile pidevalt väikesi teateid sellest, et ta pole meid sugugi unustanud, sest ta ju tunneb meid; meie tunneme teda. Nii saab ta jätkuvalt olla meiega kuni maailma ajastu otsani. Ta saadab sõnumeid ehtsa rõõmu maailmast. Igal otsijal on Jumalale miljon küsimust, aga mil ta Jeesuse läbi Jumala leidnud on, siis kaovad need kõik.
Jumal, meie taevane Isa, valgusta meid oma tõe säraga, kui me eksleme pimeduses. Juhi meid oma teel ja aita pärale jõuda igavesse ellu, mida oled omadele tõotanud. Täida meid rõõmuga, mida maailm ei suuda anda. Aamen
15. mai
„Ja sel päeval ei küsi te minult enam midagi." Jh 16,23
Aina küsimusi esitada kuulub vist inimese olemusse. Muidugi. Me tahame ju teada. Juba väike laps küsib järelejätmatult küsimusi, tal on seal küsimus küsimuse otsa, sest ta ju õpib maailma tundma. Ja kõige sagedasem küsimus lapsel on „miks?" Ka meie, suured, õpime maailma tundma. Me tahame teada, seepärast me küsime. Küsime ka selleks, et hajutada oma kahtlusi, et olla kindel. Selles kõiges pole midagi halba, pole midagi valesti. Sageli küsime sedasama miks?-küsimust... kuigi tajudes, et selle küsimusega on midagi valesti ...
Jüngridki küsisid Jeesuse käest küsimusi, enamasti neidsamu, mida meiegi praegu. Jeesus on üles tõusnud? Jah. Kus ta siis nüüd on? Taevas. Kus see taevas on? Mismoodi? Mis nüüd meist saab? Kuid ükskord pani Jeesus ka küsimuste tulvale piiri. Ta vastas: „Sel päeval ei küsi te minult enam midagi." Ja ka - „Mul oleks teile veel palju öelda, aga te ei suuda seda praegu taluda." Praegu? Taluda? See lõpetabm korrapealt kõik küsimused.
Jumalat otsitakse ja Jumal leitakse. Üks otsija meenutab hiljem: „Mul oli Jumalale miljon küsimust, isegi süüdistust ja õpetust, mismoodi Ta maailma paremini juhtida võiks. Aga kui ma Ta leidsin, siis kadusid kõik need ära."
Issand, meie Jumal, Sina äratasid oma Poja surnuist ja andsid meie hinge uue laulu, millega võime Sind kiita ja ülistada. Julgusta meid kuulutama Sinu tegusid sõnade ja muusikaga, et taevane rõõm täidaks meie südamed. Jeesuse Kristuse, Sinu Poja, meie Issanda läbi. Aamen
22. mai
„Seda ma olen teile rääkinud, et teil oleks rahu minus. Maailmas ahistatakse teid, aga olge julged: mina olen maailma ära võitnud." Jh 16,33
Elu kohta ütleb laulusalm, et see „on maine ja okkaline, kuid siiski taevane." Just keset maist, rasket, ausat ja ilusat elu ilmutab end Jumala arm Kristuses. Kust mujalt seda leida ongi? Peab vaid näha oskama, ja mõnikord me ei näegi. Ega see pole seepärast veel olemata. Kristus tuli siia maailma nagu see on, mitte ei kohandanud seda eelnevalt enda jaoks paremaks.
Meelerahu, hingerahu on meile kõige enam vaja. Sellist rahu, mis „rõõmustab koos rõõmsatega, nutab koos nutjatega", kelle süda teab Isakodu, läheb elust läbi väikse rahusaadikuna, rahutegijana, on elu tulipunktis, tundes ühekorraga rõõmu kui ka valu. See ongi ristiinimese elu. Kristus ei palu, et meid võetaks ära maailmast, vaid et Isa nimi oleks pühaks tehtud meie elude läbi. Kristus ei tulnud meile tooma kerget ja hõlpsat elu, vaid uut elu. Ja see on hoopis midagi muud. Kui ka tunneme mõnikord siin maailmas ahistust ja tahaks siit juba rutemini ära, siis palugem Julgustajalt uut jõudu, Rahutoojalt värsket rahu, Kinnitajalt usuväge, Rääkijalt tõesõna, mis hinge toidab. Võitjalt meelekindlust, et ta on selle maailma juba ära võitnud. Tegu on tehtud. Märguanne antud.
Taevane Isa, kes Sa kuuled kõiki meie palveid. Kingi meile palve vaimu, et me ainult ise ei räägiks, vaid ka kuulaksime, mida Sina tahad meile öelda. Vabasta meid kõigest, mis meid koormab, et saaksime andeksandmist ja elaksime Sinu armastuse keskel, Jeesuse Kristuse, Sinu Poja, meie Issanda läbi. Aamen
Taevane Isa, kes Sa kuuled kõiki meie palveid. Kingi meile palve vaimu, et me ainult ise ei räägiks, vaid ka kuulaksime, mida Sina tahad meile öelda. Vabasta meid kõigest, mis meid koormab, et saaksime andeksandmist ja elaksime Sinu armastuse keskel, Jeesuse Kristuse, Sinu Poja, meie Issanda läbi. Aamen
Nelipüha
Aga Lohutaja, Püha Vaim, kelle Isa saadab minu nimel, tema õpetab teile kõik ja tuletab teile meelde kõik, mida mina teile olen öelnud. Jh 14,26
Püha Vaim – lohutaja, kinnitaja, kaitsja. Ilmneb, et ta on ka meeldetuletaja. Ons juba ette teada, et vahel läheb midagi väga olulist lihtsalt meelest ära? Näiteks see, kuidas siiski olla Jeesusega pärast Tema lahkumist?
Johannesel on Jeesuse lahkumiskõne oma õpilastele. Nüüdsest nad lähevad küll lahku, kuid Jeesus julgustab jüngreid. Läbi kolme peatüki annab Jeesus neile juhiseid ja seeläbi neile kindlustunde. Lahkumiskõned lõpetab veel ka Jeesuse kõike ühtesiduv palve omade eest 17-ndas peatükis. Lahkuminek on küll raske, kuid see pole sugugi lootusetu. Lõpp see ei ole. Lugu läheb edasi. Jeesus võetakse taevasse, sellesse ilma ajalise ja ruumilise piiranguta eksistentsi. Saabub nelipüha, valatakse välja Püha Vaim, Lohutaja.
Loo jätkudes saab rõõmu rohkesti olema, hoolimata raskustest. Saabub Paulus, ristiusk lahkub
Loo jätkudes saab rõõmu rohkesti olema, hoolimata raskustest. Saabub Paulus, ristiusk lahkub
oma sünnikodust, et minna laia ilma. Ja läbi sajandite sinaka udu leidub rohkesti neid, kes ütlevad: Siin on midagi, mida vajan. Mida olen igatsenud juba ammu! Töötatakse välja vorm, võetakse omaks usu selge sepistus. Lugu jätkub ka läbi inimlike vigade ja hulluste, või pigem nendest hoolimata. Maailma ajalugu jätkab oma marssi, inimese lugu sammub tasahilju kaasa. Kuskil selle kõige kohal ringleb Lohutaja Vaim, justkui vahtipidav jahikull. Tal on väga terav silm, ta on igal ajal valmis alla sööstma ...
Viimane asi, mida Jeesus lahkumiskõnedes oma õpilastele lubab, on rahu. „Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile; mina ei anna nii, nagu maailm annab". Ja jälle kõlab see tema tõotus, tehes meid rikkaks!
Ja taas tõuseb keegi, et minna ning teenida oma ligimest ja oma Jumalat.
Jumal ja meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, Sina läkitasid oma apostlitele Püha Vaimu anni. Vaata oma Kiriku peale ja ava meiegi südamed Vaimule. Süüta meis oma armastuse tuli ja tugevda meid Sinu teenimiseks. Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, kes koos Sinuga Püha Vaimu ühtsuses elab ja valitseb igavesest ajast igavesti. Aamen
Kolmainu
Jah, temast ja tema läbi ja temasse on kõik. Temale olgu kirkus igavesti! Aamen. Rm 11,26
Kolmainupüha võtab võimsa koodana kokku kõik, mis on olnud alates advendiajast. Kolmainsa Jumala püha. Jumalat ei saa joonistada, Temast ei saa endale mudelit luua, Teda ei suuda ettegi kujutada. Küll aga suudame näha, mida Ta teeb. Tema toimimine paistab välja, kuid Ta ise eelistab jääda varjatuks. Ta on kõikjal, kuid ometi vaatab kogu loodut ja meie maailmapalli väljast. Ta on igavene, ent ometi loob ja liigutab ajas. Ta on täiesti teine, kuid ikkagi ka nii lähedal. Kuidas küll seda kõike mõista, kirjeldada?
Paulus on kord olnud selle kirjeldamisele lähedal, kui ta pani kirja niisuguse lause. Aga mida küll selle lausega peale hakata? See on liiga suur – me libiseme mööda selle pinda maha. Nagu päike, mis loojub ja tõuseb, meie heidame pilgu taevasse ja läheme oma tähtsate toimetuste juurde tagasi. Mõni ehk märkab öelda koos Paulusega „Aamen!" - ja kogu lugu. Me läheme minema, me läheme edasi, kuid Jumal on.
Meie tegutseme, teeme elamist, aga Ta on. Ju siis nii peabki olema... Sest me oleme osa loomingust, oleme selle sees ja meil on ülesanne siin piiratud ajas ja ruumis.
Õnneks me saame teha kogu asja osadeks ja võtta vastu raashaaval. Seda me võime küll, ja nii on suupärasem. Alustame advendiajal Lunastaja tuleku ettevalmistustega, liigume läbi sünnipüha ta ilmsiksaamisse. Siis läbime koos temaga lunastuse sügavuse kogemise ta risti alla ja tühja haua juurde. Sellel teekonnal on palju olulisi peatusi. Rõõmupüha läheb edasi läbi ta taevamineku ja Vaimu valamise siiani.
Kas paneme punkti? Ei, sest lugu läheb ju edasi. See ei ole ainult kord olnud, see on kogu aeg!
Kas paneme punkti? Ei, sest lugu läheb ju edasi. See ei ole ainult kord olnud, see on kogu aeg!
Kõigeväeline Jumal, kes Sa elad pühaduses ja kõrguses, oma loodut Vaimu läbi uuendad ja juhatad ning Kristuses oma kirkust ilmutad: puhasta meid kartustest ja kahtlustest ning tee meid väärilisteks Sind teenima oma ligimese kaudu. Aamen
26. juuni
Ja isand ütles sulasele: Mine välja teedele ja aedade äärde ja keelita rahvast sisse astuma, et minu koda saaks täis! Lk 14,23
Loodus ei salli tühja kohta. Ka Looja ei salli tühja kohta. Looduse põhistruktuuril on kombeks täituda: ruum saab täis ja aeg saab ka täis. Teame seda ju küll, kui oleme mõne riiuli või kapi tühjaks teinud ja siis aja jooksul üllatusega märkame, et see on jälle juba asju täis. Ja aeg saab täis siis, kui meie jaoks mingi daatum kätte jõuab. Oma kalendrit lehitsedes näeme seda hästi.
Jumal on ruumi ja aja loonud ning seal käivad asjad Tema, mitte meie kalendri järgi. Siiski on uksed Ta kotta valla, kutse kõlab, meid oodatakse. Siiski on alati võimalik ka lahtistest ustest mööda minna. Paelub miski muu, sest oleme oma väikese kalendri juba täis pannud nii mitmeid omi olulisi asju, aga näib, et Jumala kojas ja Tema riigis ei hinnata maist edukust üldse kõrgelt.
Ega see ei käi ainult vaimuliku kohta, kuid omal ajal märkasin, kuidas mu jutule tulnud inimeste arvates on mul kogu aeg metsikult palju teha ja muudkui kibekiire. Seda võeti kui loomulikku eeldust. Ja vahel nii oligi. Siis hakkasin teadlikult ennast treenima ja inimese jaoks aega võtma. Nüüd, pärast aastaid käinud treeningut olen ehk juba kuhugi jõudnud. Mõnikord kõlab see mu jutule tulnud inimesele puhtalt õnnistusena, kui ütlen nagu asi on: „Ei-ei, mul on teie jaoks aega küll!" Ja üldse – meie loodud olenditena ajas ja ruumis liikudes peaksime olema nagu need vaesed, küürakad, pimedad ja jalutud, sest neil on midagi, mida pole Aja ja Ruumi Valitsejatel: mitte midagi. See on väga hea pääse Isanda kotta, mis muudkui täitub ja täitub... Kas meil on mitte midagi?
Issand Jumal, taevane Isa, Sina tahad, et kõik inimesed saaksid õndsaks ja jõuaksid tõe tundmisele. Sina kutsud meid püha sõna kaudu oma riiki. Hoia meid ükskõiksuse ja hoolimatuse eest ning aita meid, et võtaksime ilma kahtlemata ja tõrkumata Sinu kutse vastu, elaksime Sinu sõna järgi ning pääseksime taevasesse pidulauda. Jeesuse Kristuse, Sinu Poja, meie Issanda läbi. Aamen
19. juuni
Meie armastame, sest tema on meid enne armastanud. 1Jh 4,19
Selle pühapäeva teemaks on „Kaduvad ja kadumatud aarded". Maine vara on inimesele suureks kiusatuseks, kuna meil on raske tabada hetke, mil töö ja hool igapäevase leiva teenimise nimel läheb üle ahnuseks ja raha-armastuseks. „Ei küllastu iialgi rahast, kes armastab raha, ja tulust, kes armastab rikkust," kirjutab Koguja. Kuid eks ka vaene püüab ikka sellesama asja
poole. Vaene ja rikas on selles mõttes samal pulgal, sest mõlemad ihaldavad sama. Sedasama, mida tahab kogu maailm. Muidugi ei seisne õnn rikkuses, ainult häda on selles, et vaene mees ei tea või ei usu seda.
Ja rikas jõuab selle tõdemuseni sageli kahjuks liiga hilja. Nii pole asi õieti mitte varanduses, selle
suuruses või puudumises, vaid suhtumises. Selles ummikus tuleb meile appi taas Jumala Sõna, mis suunab meid esiteks otsima taevariiki ja koguma aardeid taevasse, kus need on kindlalt kaitstud. Selliseid aardeid, mis ei kao koos ajaga. Siis ehk suudame mõista, et ka maine vara on midagi, mis meile vaid Jumalast saadetud, ja küll Tema teab paremini, mida meile tegelikult tarvis. Mis on see, mida me tegelikult võime päriselt enda omaks nimetada, mis ei sõltu inflatsioonist, euriborist ega muust taolisest? Maise varaga saab palju head korda saata. Miks mitte seda
siis kasutada? Ahnuse, himu ja kitsiduse vastu aga kaitseb meid armastus Jumala vastu. Sest
Tema on meid enne armastanud. Kui meis on armastust, siis oleme vabad inimesed ja mitte millegi orjad.
Jumal, oma lõpmatus armastuses oled Sa meie kätte usaldanud nii Sinu tõe tunnetuse kui ka Sinu andide külluse. Aita meil neid tarvitada heade majapidajatena, heldekäeliselt, ustavatena palves ja hoolsatena töös. Lase meil nõnda oma elu elada, et Sinu riik võiks kasvada. Seda palume Jeesuse Kristuse, Sinu Poja, meie Issanda läbi. Aamen
7. august
Hea puu ei või kanda halba vilja ega halb puu kanda head vilja. Mt 7,18
Looduses on iga vili hea; pole olemas „halba vilja", sest see mõõtkava käib vaid inimese kohta. On ta tões või eksituses? Kui räägime inimese „viljast", siis tavaliselt ikka tema tegude viljast. Asjadel on tagajärjed, ja see on, mis lõpuks saab määravaks. Jeesus ütleb siin vägagi karmid sõnad (Mt 7,21-23), aga millest õieti jutt käib?
On üks asi, mida võib ära tunda ja seda pigem südamega, hingega, aga mitte eriti mõistusega. Nimelt olen märganud, et kui seltskonnas läheb jutt Kristusele, kas siis leeritunnis või niisama, siis läheb õhkkond paugupealt hoopis teiseks. See läheb kohe puhtamaks, selgemaks, kindlamaks, mahedamaks. Sinnamaani oleme nagu inimesed ikka: pisut ebalevad, pisut ennast täis, pisut nõutud. See käib ka ristiinimeste kohta.
Kuid kohe, kui kõneaineks tuleb siiralt Kristus, siis õhkkond nende inimeste keskel muutub paremaks. See on see Kristuse vaim, kes kahe või kolme „samal lainel" inimese sekka tuleb ja jagab elujõudu. See on meiegi „hea vili", mida saab välja näidata ka teistele, saab jagada. Meist kõigist jääb maha mingi vaim, mingi vili, me jätame maailmasse jälje. Milline see on? Kristus on hea aednik, Ta kasvatab meis hea puu, mis ei või kanda halba vilja. Me ise seda hästi ei suuda, aga Tema küll. Küllap aga oleme eksituses, kui arvame, et peaksime Kristuse nimel ennustama, kurje vaime välja ajama ja tegema muid vägevaid tegusid. Ehk on hoopis Kristus see, kes meie kaudu teeb oma vägevaid tegusid? Kui vaid ise seda lubame?
Jumal, meie Isa, Sina valgustad oma Vaimuga meie pimedust. Sina näed, kui kergesti me eksime ja teeme halbu valikuid. Anna meile tarkust teha vahet õige ja vale, tõe ja eksituse vahel, nõnda et me võiksime elada Sinu tahte järgi. Kuule meid Jeesuse Kristuse, Sinu Poja, meie Issanda läbi. Aamen
14. august
„Küll ma tean, mida ma teen..." Lk 16,4
Mõisavalitseja selles loos on ilmselt juba kaua aega oma isandat koorinud ja olnud üks paras suli. Kuid niisamuti võib öelda, et ta on koorinud ka oma isanda võlglasi, sest sada vaati õli ja sada tündrit nisu maksavad väga palju. Mees on elanud priskesti igasugu sulitegemisega. Kuid nüüd tuleb sellele lõpp.
Ükskord saab pidu otsa, ees paistab karm karistus. Mõisavalitseja ei tee endale selle suhtes mingeid illusioone. Ta ei arva, et küll ta veel välja vingerdab. Tõesti, mida nüüd teha? Tema lahendus väljapääsmatule olukorrale on hakata vähendama oma isanda võlgnike võlga. Selle eest saab ta oma isandalt veel kiitagi, selle asemel, et ta pikema jututa trellide taha saadetaks. Eks ole, sellist lõpplahendust me poleks siin oodanud! Mis toimub?
Kõigepealt kindlustab valitseja oma teoga oma isanda võlgnike lugupidamise ja abivalmiduse tema suhtes, kui tuleb kõige halvem. Kuid mis olulisem – kas valguse lapsed samas olukorras ei peaks mitte kustutama nende võlgnike kogu võla ja mitte vaid osa sellest? Jeesus ootaks justkui, et me mõtleks siit edasi. Kuidas peaksid valguse lapsed tegema, kuidas peaksime käituma meie?
Kas me mõtteviisi aluseks ei peaks siin olema hoopis, et kõik, mida iganes me saame siin ilmas omaks nimetada, kuulub tegelikult Isandale, keda me näe? Tõesti, kas poleks kogu maailm õnnelikum paik, kuid mõtleme, et mida iganes meil on, see on meile antud ainult kasutada. Me ei oma seda. Ja nii on ka minu ligimesega. Ülekohtused oleme nagunii, kuid valguse lapsed peaksid siin olema esimesed „kavalad mõisavalitsejad".
Issand Jumal, me täname Sind, et Sa oled meid rikkalikult õnnistanud. Hoia meid ahnuse eest ning anna meile õiglast meelt. Aita, et me oleksime Sinu andide ustavad majapidajad ja jagajad, nii et meil igavesest varandusest puudust ei tuleks, kui me jätame ajaliku elu ja tuleme Sinu kohtu ette. Aamen
21. august
„Kui ka sina sel päeval ära tunneksid, mis sinu rahuks on vaja!" Lk 19,42
Aastal 1955 valmis Jeruusalemma lähedal väike kirik, mis sai nimeks Dominus flevit, Issand nuttis, selle mälestuseks, kui ükskord Jeesus seal seisatas, vaatas linna ja tundis suurt kurbust tema pärast. Ta ju teadis, mis tulemas on, kui ei suudeta ära tunda oma soosinguaega.
See on üks neid vähestest kordadest evangeeliumides, kus Jumala Poeg täiesti inimlikult nutab. Ja põhjusega. Väga olulise põhjusega! Miks on see ikka nii, et patune maailm ei taha Lunastajat, ei tunne teda ära ega kuule teda, sest ta ei taha kuulda; miks ta ikka veel ei soovi rahu? Seda maailma ei parandata.
Õnnetud on need, kes püüavad seda teha. Seda maailma ei parandata, see päästetakse ja lunastatakse. Üksikinimene võib jääda kuulama ja edasi mõtlema, kui kuuleb rahusõnumit, kuna ta hing tunneb selle ära, mis ta rahuks on vaja, aga maailm... mitte kunagi. Kord puhastas Jeesus templi, aga võib vabalt arvata, et järgmisel päeval oli see taas müügilette ja kaubaputkasid täis tekkinud.
Kuid siiski! Kuid siiski... on viimselt just inimese hing see, mis päästmist ja rahu vajab. Just seal toimib sõnum Jeesusest isegi kui me vahel nutame sellesama pärast, mille pärast kord nuttis meie Issand. Me nutame siis koos temaga! Koos temaga muutub viimaks ka meie kurbus rõõmuks nagu on kirjutatud, sest veel kestavad soosinguajad.
Igavene Jumal ja Isa, Sina oled evangeeliumi kaudu meid kutsunud oma rahvaks ja lubanud kinkida meile elu. Juhi meid oma Vaimuga, et mõistaksime, mis meie rahuks on vaja, ega raiskaks Sinu antud meeleparandusaega. Aamen
28. august
„Oh Jumal, ole mulle patusele armuline!" Lk 18,13
Vahel kuulen mõne usukauge inimese suust umbes midagi sellist: „Mis teil seal kirikus viga, palute oma patud andeks ja siis võite aga teha, mis süda lustib, kuni järgmise korrani!" Ma küll ei tea kedagi, kes sihukest jaburat janti endale etendaks. Võibolla isegi saab mõnda aega seda teha, kuid teisi ja ennast pikalt lollitada pole võimalik. Just ennast, kuna esimeseks ja viimaseks on küsimus ainult minus endas, minu vahekorras Jumalaga. Kas see on korras või kuidagi rikutud?
Ja asi pole selles, kas ma hetkel tunnen suurt Jumala ligiolu või mitte, ja peaksin siis selle pärast muretsema, vaid asi on terves mu olemuses, minu eluhoiakus. Teiste hindamine, vagaduses võistlemine on samuti jabur. Ja juba hingele ohtlik. Mõiste „variser" tähendab just seda.
Tölneripalve on parim vahend hoidumaks nendest karidest. Veelkord – see on ainult ja ainult minu asi, kuidas on lugu minu vahekorraga Jumalaga. Ja edasi peaks Tölneripalvet palvetama ennast tühjaks tehes, igasugu kaalutlustest-hinnangutest loobumisega. Ei eneseõigustusi ja -petmisi otsides ega ka ennast mutta vajutades. Tuleb vahet teha, mis on alandus ja mis alandlikkus.
„Vaata, mu Jumal, siin ma olen! Ole Sa mulle patusele armuline!" Siis teeb Jumal selle ime ise teoks, et oleme nagu uus inimene. Issand Jumal, Sina oled püha ja õiglane, aga meie oleme patused. Aita meil hoiduda eneseimetlusest ja valevagadusest, paranda oma armastuses meie vead ja lase meid alanduda vastu võtma Sinu armu. Seda palume Jeesuse Kristuse, Sinu Poja, meie Issanda läbi. Aamen
September ja oktoober
4. september
Ja tema juurde toodi kurt ja kidakeelne ning paluti teda, et ta paneks oma käe ta peale. Mk 7, 32
Jeesuse elu kohta loeme, et ta tegi terveks väga palju haigeid ja vigaseid. Neid lugusid on evangeeliumid täis. Mõnikord jutustatakse ühest juhtumist üksikasjalikult, teinekord mainitakse tervendamist justkui möödaminnes. Aga mingist haigusest tervekssaamine oli ju tolle inimese jaoks suur ime, on ka praegu!
Siit tuleb huvitav küsimus: kas Jeesuse nimi tervendab ka tänapäeval, kuidas on ta meie aitaja hädades ka nüüd, sest see kõik ju kestab edasi?
Minu usk ei julge sellele üheselt vastata. Siin kuskil on selge piir, kus ma oma usuga enam midagi „teha" ei saa. Aga kui usk tähendab ennekõike usaldust, siis tuleb selleski asjas vaid usaldada – ja see pole kerge, sest sellel piiril saan ma eriti hästi aru, kui armetu ma tükkis oma usuga tegelikult olen, abi vajan. Aga usaldan, sest tean, ja tean, sest tunnen. Tunnen, kuidas Jeesus võib just siis olla eriti lähedal. Meie aitaja.
Haigused ja surm tulid maailma koos Aadama patuga. Ma ei tea, et piiblis oleks kuskil öeldud, et
nüüdsest maa ei ole enam neetud, et nüüdsest ei pea me enam palehigis oma leiba sööma, kuni jälle mullaks saame, et nüüd naised ei sünnita enam valudega, et vihavaen oleks ühest hetkest alates kõrvaldatud... Kus on seda öeldud? Ei, me elame ikka veel samas Aadama pärandis, kuid selles seinebki meie usu ime, et Kristus tuli siia maailma nagu see on. Ta jagab meiega sedasama maailma, on meiega meie pärandi juures, kuid saab meid aidata. Sellest kõigest päästa ja lunastada.
Issand Jumal, Sina üksi võid tervendada ihu ja hinge. Ava meie kõrvad, et me kuuleksime Sinu püha sõna, ja puuduta meie huuli, et me võiksime ühineda Sinu lunastatute kiituslauluga. Kuule meid Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, kes koos Sinuga Püha Vaimu ühtsuses elab ja valitseb igavesest ajast igavesti. Aamen
11. september
„Õpetaja, mis ma pean tegema, et pärida igavest elu?" Lk 10,25
Selles loos ei küsita millegi vähema järele, kui vaid inimsoo igavese unistuse järele. Igavese elu järele. Seda küsib inimene, ainus olend planeedil, kes teab, et ta on surelik. Ja see teadmine ei paku rõõmu, vaid paneb edasi otsima ja küsima. Kuskil peaks igavese elu juurde pääsemise võti ometi ju olema? Ja ennäe, ongi, isegi terve kimp võtmeid! Kusagil teatakse, et kõik käib ringiratast ja inimene võib uuesti sündida läbi surma ja uuestisünni tsükli. Kuskil teatakse, et sellest tsüklist võib ka päriselt väljuda. Teatakse ka, et inimene elab edasi oma järglastes. Ja olgu pealegi, kuid ikkagi mina...! Inimene tahab selleks midagi teha... mida mina pean tegema?
Tänane lugu on nagu sibula koorimine või nagu varanduse väljakaevamine. Kiht kihilt, labidatäite haaval lähenetakse igavese elu tuumani. Ma pole ainus siin ilmas, mul on ka ligimene, keda aidata ja...armastada. Väga tähtis labidatäis! Kui see on selge, siis tuleb aga edasi kaevata!
Endalegi üllatusena jõutakse tuumani. Armasta Jumalat! Kas Teda peab kartma, püüda Teda ära osta, ohvritega rahuldada ja meelitada õige käitumisega? Ei, Teda tuleb armastada! Tema käes on igavese elu võti, kui suudame Teda armastada. Inimese käes seda õiget võtit polegi; see kingitakse inimesele armastuse läbi.
Halastaja Issand ja Õnnistegija, süüta meie südameis oma armastuse tuli, et me üksteist armastaksime, nagu Sina oled meid õpetanud ja meile eeskuju jätnud. Sinule olgu ülistus ja au, kes Sa koos Isaga Püha Vaimu ühtsuses elad ja valitsed igavesest ajast igavesti. Aamen
18. september
Ja ta ütles talle: „Tõuse üles ja mine, sinu usk on su päästnud!" Lk 17,19
Tänulikkus annab elujõudu. Tänumeel paneb näo särama. Tänulik inimene ei saa olla ülbe ja ennasttäis.Tänulik inimene on hea. Tänu tahab saada jagatud. Tänulikkus on haletsuse ja nurisemise vastand. Tänuga on rõõmus ja kerge olla. Tänulikkus peaks tulema iseenesest, sundimata. Aga alati ei tule. Meil on õieti tohutult palju põhjust tänulik olla, kuid sageli me kahjuks ei suuda seda.
Miks küll? Miski varjutab, miski segab, tumestab, me laseme end sellest liiga kergesti kaasa tõmmata. Ja siis leiame tohutult põhjuseid, miks elu on nii raske, vaevaline ja ebaõiglane. Muidugi, siin maailmas ongi kõik rosolje moodi segamini: õnn ja õnnetus, hea ja kuri, kuid oluline on, millele oleme keskendunud.
Millele on meie meel avatud? Kas see ei peaks olema avatud kõige hea allikale? Kui seda alati
suudaksime – me oleks pühakud! Aga seepärast ongi pühakuid vaid mõned, et kõik seda kogu aeg ei suuda.
Peamises eluvalemis on üksikud avaldised – usk, lootus ja armastus – omavahel kuidagi seotud
tänulikkusega. „Tõuse üles ja mine, sinu usk on su päästnud!"
Kõigeväeline Jumal, armas taevane Isa, Sina õnnistad meid igal päeval rikkalikult kõige heaga. Me palume Sind, aita meil seda märgata ning Sind headuse ja halastuse eest tänada kõik meie elupäevad. Kuule meid Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi. Aamen
25. september
Aga otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi! Mt 6,33
Me pole inimestena ei kiskjad ega ka mitte inglid, vaid midagi vahepealset. Kiskja võtab kõhklemata ette kõike, millest võiks tõusta kasu talle ja tema järglastele. Ingel elab lakkamatult Jumala ligi ega vaja muud. Inimene on seal kuskil vahepeal. Ta on ikka pisut isekas, pisut ennast täis, aga samas on ta ka võimeline kõige üllamateks tegudeks ja teiste teenimiseks. Ja ikkagi on Jumal istutanud tema hinge igatsuse Tema riigi ja Tema õiguse järele. Me teame, et see on seal kuskil olemas. Tuleb siis otsida...
Kuid öeldud on: iga otsija leiab ja igale koputajale avatakse. Kui seatakse Jumala riik ettepoole maise muretsemise ja hoole suhtes, siis see pole püha muretus, hipilik hoolimatus, vaid fookuse seadmine. Küllap on aastasadu kõik jutlustajad seda kuulutanud... ja nähtavasti ilma erilise eduta, kuna selles osas paistab kõik ikka endisena. Aga asi pole selles. Asi on selles, et seda fookuse õigeks seadmist tulebki igal uuel põlvkonnal ja igal uuel inimesel üksikult taas enese jaoks tundma õppida.
Jumala riiki võib leida inimeste keskel ja ehk kõige kindlamalt näeb inimene Tema riiki ja Ta hoolt tagasivaates. Vaadates tagasi oma elule me näeme selgemini. Me näeme Jumala hoolitsust ja ka Tema kannatlikkust meiega.
Jumal, meie Isa ja Looja, Sina kannad hoolt kogu oma loodu eest. Aita meil jätta oma väikesed ja suured mured Sinu kätte ning Sind usaldades taotleda ennekõike Sinu riiki. Jeesuse Kristuse, Sinu Poja, meie Issanda läbi. Aamen
2. oktoober
Ja ta astus ligi ja puudutas surnuraami, mispeale kandjad jäid seisma. Lk 7,14
Vanasti oli Eestis igal külal oma surnuraam ja hoidku selle eest, kui matusel kogemata valet raami
kasutati. Siiani on neid mõnes kirikus mitu alles. Ei tea, kas Naini linnas kasutati ka uhket, tuttidega ehitud surnuraami või oli see pigem hästi lihtne ilma mingite kaunistusteta. Üks on selge – kui Naini linna noormehe matuserong jõudis Jeesuseni, siis too peatas matuserongkäigu. Nagu ainult tema seda võis teha, puudutusega. Sõnaga. „Noormees, ma ütlen sulle, ärka üles!" Siiani, ja mitte enam! Uus ajastu on saabunud, vana on peatatud! Kõik olid muidugi ülimalt jahmunud ja hämmingus nagu ikka, kui nähakse oma silmaga taolist imet. Kõige enam ehk noormehe oma ema, kes sai ju tagasi oma ainsa abilise ja toitja.
Mis sai edasi? Kujutan ette, et kui kõik olid suures hämmingus ja rõõmus laiali läinud, jäi see üksik
surnuraam hüljatuna sinna keset teed maha. Märgina, majakana, tunnustähena, et kuigi uus ajastu on siin alguse saanud, lõpeb meie kõigi maine tee ikka sellesamaga. Jeesus vaatas seda mahajäetud surnuraami pisut aega, keeras siis järsult selja ja läks. Ta teadis, mis ootab ees teda ennast. Uut elu, igavest elu pole võimalik leida selles elus maa pealt. Igavene elu saadakse olles koos Jeesusega surmast läbi käinud.
Issand Jumal, taevane Isa, Sina valitsed elu ja surma üle. Me täname Sind, et Jeesus Kristus on võitnud surma võimu, ja palume, aita meil astuda usus Temasse vastu oma surmale. Anna meile kindel veendumus, et nii elus kui surmas oleme Tema omad, kes koos Sinuga Püha Vaimu ühtsuses elab ja valitseb igavesest ajast igavesti. Aamen
16. oktoober
See ongi suurim ja esimene käsk. Teine on selle sarnane. Mt 22,38-39
„Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega! Armasta oma ligimest nagu iseennast!" See siin on parim elujuhis, mis meil on. Siia pole enam midagi lisada ega tohi siit ka midagi ära võtta. See armastuse kakskikkäsk on kuidagi nii absoluutne justkui loodusseadused universumis. Paremat elujuhist meile ei anta ja pole ka vaja. Jumalale meeldida püüda pole vaja, talle ohvreid tuua pole tarvis. Tuleb teda armastada, kui armastamine üldse on millegi tegemine? Pigem on see aluseks eluhoiakule, millest teod alles sünnivad.
Kuid kuidas saab üldse käskida armastada? Sama hästi võiks meid käskida lennata! Pealegi, oma ligimest ma ju näen ja võin temaga suhelda püüdes teda armastada, kuid kuidas armastada kedagi, keda ma ei näe? Ega vana-aadam seda suudagi. Ja kui tahta kedagi armstada, peab enne teda tundma õppima. Jumalat saab tundma õppida Pühakirjast, palvest, teiste samasugustega koos õppides. Kirikus me õpime seda armastust, üheskoos seismist Jumala ees, tundes tema armastust. Ja pöörates pilku enda kõrvale, näed sa seal seismas teist samasugust otsijat-leidjat nagu sa isegi. Olles õppinud Jumalat natukenegi vastu armastama, suudad
ka teda hüüda oma ligimeseks, sest ta on samasugune kui sina.
Armas taevane Isa, Sina oled meile andnud käsud oma armastuse märgiks. Ilma Sinu abita me ei suuda siiski järgida Sinu tahet ja täita Sinu armastuse käsku. Saada Püha Vaim meid juhtima, et armastaksime Sind üle kõige ja leiaksime armastuses tee ligimese juurde. Jeesuse Kristuse, Sinu Poja, meie Issanda läbi. Aamen
23. oktoober
Ja kui Jeesus tuli mõni päev hiljem taas Kapernauma, saadi kuulda, et ta on kodus. Mk 2,1
Meenub see vana lugu, kuidas üks väike tüdruk nentis, seistes koos emaga suletud kiriku ees:
„Jumalat ei ole kodus!" Loodan, et suureks kasvades mõistis temagi, et Jumal on alati kodus. Küsimus on vaid selles, kas ka inimene on Jumala kodus?
Kui rahvas oli kuulda saanud, et Jeesus on Kapernaumas peatumas, siis voolas tema juurde kokku selline hulk rahvast, et ühed pidid oma halvatud sõbraga Jeesuse juurde pääsemiseks katust lõhkuma. Mis küll pani neid nõnda tegema? Miks tuli niivõrd suur hulk inimesi Jeesuse juurde?
Usk lähtub sageli esiteks sisetundest ja alles seejärel mõistusest. Südamega tajutakse enne. Nii ka küllap tookord seal Kapernaumas. Ja neil meestel, kes läbi katuse Jeesuse juurde murdsid oli lootus. Lootus, et ainult tema võib aidata nende halvatud sõpra. Ja neil oli armastust.
Need asjad aga puudusid seda kõike pealt vaatavatel kirjatundjatel. Nemad olid oma ususüsteemi üles ehitanud ega osanud sellest rohkemat näha. Nagu ikka nende puhul, kes ei küsi enam: Mis on tõde? Vaid teavad juba täpselt, mis see on. Jeesuse elu ja tegevus ei mahu eriti inimese ülesehitatud usuhoonesse.
Jeesus lihtsalt on väga palju suurem. Sellise usuhoone puudus on muuhulgas ka see, et me ju tahame asju küll õigesti teha. Kuid kas ka hästi? See tähendab usu, lootuse ja armastusega?
Issand, meie Jumal, me vajame Sinu andestuse jõudu, mis ainsana meid vabastab uueks alguseks. Kingi meile oma lõpmatus headuses abi ja päästet, et me elaksime Sinu läheduses ning saaksime terveks ihu ja hinge poolest. Jeesuse Kristuse, Sinu Poja, meie Issanda läbi. Aamen
30. oktoober
„Sõber, kuidas sina oled tulnud siia ilma pulmarõivata?" Aga see ei saanud sõnagi suust. Mt 22,12
Kui kõrge Kuningas teeb pulmapeo, siis see tähendab: nüüd liituvad inimlik ja jumalik – viimaks ometi! - tervikuks. Ooteaeg on läbi, enam ei saa poolt valida, maailm viiakse lõpule. Kihlusepidu, pulma või abielu kasutatakse võrdpildina Jumala ja inimese, Jumala ja Tema rahva suhte kohta.
See on suur rõõmupidu, kui Isa ja Ta lapsed on taas koos. Ja pulma, tollesse ajaloo lõpu pidusse on kutsutud kõik.
Põhimõtteliselt kõik, isegi „halvad", kellest tundub, et nad seda küll ei vääri. Kuid pulmakutsest peo
endani on veel väheke aega...
Jeesusega on Jumala ja inimese lahusolek juba ületatud. Juba on inimene kutsutud Jumala peole, aga kaugeltki mitte kõik pole paraku võtnud kutset kuulda. Juba Jeesuse oma rahvas andis ta ära ega tahtnud teda, vaid ainult „vähesed olid valitud". Ja paljud ei võtnud kutset kuulda seepärast, et parajasti oli - nagu ikka - muud tähtsamat teha. Ja oli ka selliseid, kes kutsetoojaid mõnitasid ja tapsid. Ei tohi kunagi tappa sõnumitoojat, et ei järgneks midagi hullemat!Tähendamissõna pulmapeost näitab veel seda: Meie, inimesed, võime küll hinnata kedagi halvaks nõnda, et teda me küll Taevariiki sisse ei laseks, kuid Jumal nii ei arva. Tähtis on hoopis muu.
Määravaks saab seal midagi sootuks teist. Kas inimene on Jumala peo jaoks vastavalt riides? Kas ta on viitsinud järgida dress-code ́i? Just nimelt viitsinud, sest palve ja Pühakiri, jumalateenistusel kirikus enda vaimne laadimine ja armastusteod – need on ju põhimõtteliselt kõigile kättesaadavad ja võimalikud. See kõik kaunistab inimest nagu pidurõivas.
Issand, vaata hoolitsuse ja armastusega oma rahva peale, et me õpiksime vahet tegema olulise ja
ebaolulise vahel ning elaksime Sinu tahet järgides. Jeesuse Kristuse, Sinu Poja, meie Issanda läbi. Aamen
6. november
Ja tema uskus, samuti kogu ta pere. Jh 4, 53
Usk peaks aja jooksul kasvama, süvenema. Vahel võib meile tunduda, et nii see ei ole ja et me usk vangub või on hoopis kadunud. Aga mida me sel juhul ootame usult? Kas imesid ja tunnustähti? Jah, evangeeliumid on täis näiteid selle kohta, kuidas inimesed hakkasid Jeesusesse uskuma pärast seda, kui nad nägid oma silmaga mõnd Jeesuse imet. Aga siin on näide otse vastupidisest.
„Te usute mind ainult siis, kui näete tunnustähti ja imetegusid!" ütleb Jeesus sellele kuninga ametimehele Kapernaumas. See kõlab juba nagu süüdistus! Kuid kui usu kasvu võrrelda kooliskäimisega, siis see siin ei ole enam usuõpe algajaile, vaid juba edasijõudnutele. Ametimehel tuleb õppida, et usk ei pea sõltuma imedest. Pealegi oli olnud ju ka küllalt neid, kes olid ise Jeesuse imesid näinud, kuid siiski ei hakanud temasse uskuma. Ja tollel kuninga ametimehel pole midagi muud, kui vaid suur mure oma poja pärast...
Sellest pole suurt midagi, kui me ei suuda näha oma igapäevaelus imesid ja tunnustähti. See ärgu meile muret tehku. Me ei ela nende imeliste hetkede jahtimise pärast, vaid pigem tundmises, et Jeesus on meiega igas olukorras, isegi kannatuses, isegi surmas. Meil ei pea olema vastuseid kõikidele küsimustele.
Usk on nagu kasvav taim ja usuvõitlus seisneb pigem selles, et luua sellele taimekesele soodsad
tingimused. Ja siis neid tingimusi hoida; ega seegi imelihtne pole. Kuid siis kasvab usk ise.
Halastaja Jumal ja Isa, usu jõul saadad Sa ka meie elus korda imelisi tegusid. Aita meil uskuda Sinu sõnasse, panna sellele oma lootus ning rajada Sinu armastusele oma elu. Jeesuse Kristuse, Sinu Poja, meie Issanda läbi. Aamen
13. november
Jeesus ütleb: "Valvake siis, sest te ei tea seda päeva ega tundi!" Mt 25:13
Kogutud aare taevas, õli lampide jaoks tagavaraks – taevariik on miski, mida on vaja kildhaaval koguda varuks. Põllusse peidetud varandus, sinepiseeme, leivajuuretis – taevariik on midagi, mis väga tillukese algusega, kuid millest kasvab midagi väga suurt. Pulmakutse, arvetegemine võrdselt kõigi vahel, olenemata nende tööajast, õigus, mis on märksa suurem tavapärasest õiguskorraldusest – taevariik on pidu, see ei mahu inimeste seatud asjaajamistesse. Siiras lapsemeel, mis teeb Isa tahtmist, on sinna sissepääsuks, maine rikkus ja positsioon aga takistuseks. Taevariigile tuleb käia peale, see ootab meid ees ja meie läheme sellele järele.
Taevariik on lähedal. Madalas hallis taevas lendavad viimased kolmnurgad lõuna poole, kihutavad lennukid, sealt sajab vihma ja lörtsi... Aga Jeesusega on see juba tulnud inimeste keskele, väga madalale. Ristiusu keskmes seisab paradoks. Ja just sellisena on see usk eriline. Usaldus tema vastu, kes saadab kutseid pidusse, kes andis patte andeks, tegi terveks ihu ja hinge. Kes surmaga surma võitis. Me seisame siin ja märkame seda killukest. Usaldus annab silmad seda näha ja vastu võtta, sügavale südamesse suruda. Ja mitte miski ega mitte keegi ei saa seda meilt võtta. Mitte kunagi! Me elul on mõte ja tähendus, mis tuleb ülalt. Ja meie valvame. Rahulikult.
Issand Jeesus Kristus, Sa tuled viimsel päeval kohut mõistma elavate ja surnute üle. Me palume Sind, anna meile rohkesti õige usu õli, et me lambid põleksid, kui Sa tuled. Pühitse meid läbinisti, et meie vaim, hing ja ihu oleksid tervikuna hoitud laitmatuna igaveseks eluks Sinu riigis, kus Sa koos Isaga Püha Vaimu ühtsuses elad ja valitsed igavesest ajast igavesti. Aamen
I advent
OTSITUD OOTAJA.
Ja neid hüütakse „Pühaks rahvaks", „Issanda lunastatuiks". Ja sind hüütakse „Otsituks", „Linnaks, mis pole maha jäetud". Js 62,12
Mahajäetud maja on midagi ängistavat. Maja, kus kunagi on elanud inimesed ja mida kunagi keegi
nimetas oma koduks. Kuid mis nüüd on maha jäetud ja tühi. Maailmas on olemas terveid mahajäetud linnu. Mitte vanu ja väärikaid, pika ajalooga varemeis linnu, mis on juba muinsusväärtusega. Vaid üsna hiljuti maha jäetud linnu, kus enam keegi ei ela, mida pole enam kellelegi vaja ja mis pole enam kellegi jaoks kodu. Sellised linnad on eriti ängistavad. Kas võiks keegi kunagi veel tulla ja hakata seda üles ehitama, parandama, seal elama, taas seda oma koduks hüüdma? Neid vaadates tundub see küll lootusetu.
Advendiaeg lisab lootust. See aeg lisab ootust, et tuleb Keegi, kes ootaja üles otsib, ta enda käekõrvale võtab, et üheskoos oma linna ja oma kodu taas elamisväärseks teha. Enamgi veel - see Keegi aitab ootajal rajada kodu, mis jäädavalt asustatud. Ootus ja lootus – mis kaunilt sarnaselt kõlavad sõnad!
Hea Jumal, tule ja õnnista meid ka sel ootusajal Kristuse tulemise rõõmuga. Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel, aamen
II advent
KIHLAD JA PULMAD
Ma kihlan sind enesele usu pärast ja sina pead tundma Issandat. Ho 2,22
Kihlus, mis vanasti oli üpris tavaline on tänapäeval vist juba peaaegu unustatud komme. See on aeg, mil pruut ja peigmees on juba otsustanud abiellu astuda, kuid pulmadeni on veel aega. Kuid juba on need kaks tõotanud teineteist armastada ja teineteisele truuks jääda elu lõpuni. Miks?
Sest et nad mõlemad soovivad seda. Soovivad kõigest hingest, ja nad usuvad sellesse! Kihluseaeg on selline tore ootuseaeg, mil on teada, et oodatu ei jää tulemata. See on pulmadeks ettevalmistusaeg, et kui siis pulmad on käes, oleks see päev ilusaim ja kirkaim kõikidest päevadest. See päev jääb meelde eluajaks. Isegi siis on see kirgas päev, kui ettevalmistused näivad lõputud ja mingite asjadega, näib, ei jõua kunagi valmis. Veel viimasel hetkel on vaja pruutkleidi juures midagi kohendada. Ja uued kingad hakkavad äkki pigistama! Ja
keegi unustas sõrmused autosse! Kuid ikkagi on pulmapäev kaunis ja kirgas.
Kihluseaeg saab korraga läbi, pulmad on käes, päris kõigega ei saa vaene inimene siin elus kunagi valmis. Kihluse ajal elatakse veel lahus. Pärast pulmi aga enam mitte.
Issand Jeesus! Kõigi kihlatute hulgaga ootame Sind, et siis Sinuga juba tõeliselt kokku saada ja Sinuga olla igavesti, aamen
III advent
PEATUS
Küngastel kuuldub häält, Iisraeli laste haledat nuttu, sellepärast et nad on käinud vääral teel, on unustanud Issanda, oma Jumala. Jr 3, 21
Kui käiakse väärat ja vale teed, siis on kõige õigem kohe seisma jääda. Mõnikord me ei märka peatuda enne, kui oleme selleks sunnitud, kui meid viimaks peatab valu ja nutt. Seal me siis oleme peatunud, tee äärde maha istunud ega oska enam mingis suunas minna. Kuid ehk just siis hakkab midagi meelde tulema. Kas me ehk midagi unustanud pole? Kedagi unustanud pole, kedagi väga tähtsat? Teadsime ju küll... Aga unustasime, kuna midagi muud trügis märkamatult esikohale... Peatumine on hea – see annab nii vajalikku meeledetuletamisaega.
Kolmanda advendipühapäeva üle on juhtmõte – Valmistage Issandale teed! See on Ristija Johannese üleskutse. Üleskutse, et Too, kes meelest ära läks ja millel järelikult on tagajärjed, saaks ise meie juurde tulla siledat otseteed pidi. Et siis meie saaksime taas leida kitsa värava ja ahtakese tee, mis viib ellu. Koos Temaga.
Armas Jumal! Täname, et Sa meid peatad, kui oleme Su teedelt lahkunud. Ka koos pisaratega, kui see nii peab olema. Aga Sulle olgu tänu ja au ikka ja igavesti. Aamen
IV advent
Mu hing ootab Issandat enam kui valvurid hommikut, kui valvurid hommikut. Ps 130,6
Öövalves olek on väsitav – seda teavad kõik, kelle töö iseloom on selline. Inimesed peaksid öösel
magama, sest see on puhkuse aeg. Mõnele ei sobi üldse öötöö, tekivad terviseprobleemid. Ometi on teinekord vaja öösiti valvata. Kuidas siis küll valvaja ootab hommikut! Ootab, et see lõpeks!
Muistne laulik laulab igatsusest Jumala järele. Sellisest igatsusest laulab ta, mis on enam kui valvuri öine vahikord. Ta lausa rõhutab seda kahekordselt. Kas ta aimas, et seesama vägede Issand, kuningate kuningas, õiglane kohtumõistja ja helde halastaja tuleb just sel moel? Et Ta võtab enese peale inimese saatuse ja inimeseksolemise koorma ning sünnib siia ilma lapsena, imikuna? Et Ta on oma Taevasel Troonil, kuid siis ka siinsamas, patusel maapinnal? Vaevalt küll. Ta ootas Suurt Tulemist, kuid Jumala plaanis on ka väga väike kirjeldamatult suur. Nii saab seda suurem olema inimlapse rõõm, rahu ja imetlus.
Arnas Jumal! Kord saab läbi iga valvekord ja iga öö. Saada igale kindlustunnet ja rahu südamesse, mis Sinult tuleb, ja me saame ühiselt vastu minna viimasele ööle, mil Sina tuled! Aamen
Jõulud
Ja see tähendab rahu. Mi 5,4
Ristiinimene peaks olema rõõmus. Jõulu ajal on lubatud olla ka suurtel pisut lapsemeelne. Isegi väga soovitatav, kuna see on hea instrument avamaks jõuluimet. See ime on seal kuskil ikka olemas ja vaid ootab lahtitegemist. Muidu kipub olema nii, et tähtsad ja tõsised asjad, millega oleme endid koormanud, jäävad selle ime avamise juures mannetuks. No püsib kinni - nagu oleme siis armetult kinni ka iseenestes.
Seepärast imestagem ikka! Imetlegem! Kuni me oleme võimelised imetlema, seni oleme veel elus, oleme inimesed ja mitte robotid või ufolased. See maailm on imeilus, suur ja... rõõmus. Sellepärast, et Taevaisa vääristab seda. Ta vääristab seda oma sisenemisega sellesse. Looja tuleb maha. Tulemuseks on pilt lihtsast laudast, kus „Joosep valvab ja Maarjal on sääl, hingab lapsuke põlvede pääl".
Imetlusega kaasneb rõõm. Ja sageli suudavad just lapsed õigesti rõõmustada nagu nad oskavad ka õigesti vihastada. Ega siis Jeesus asjata öelnud, et „niisuguste päralt on Jumala riik." Jumala riik! See tuleb nüüd maha: sajab tähena, langeb lumena, kingib uue alguse! See tähendab rõõmu ja see tähendab rahu.
Jõululaps Jeesus, too rahu ja rõõmu kõigi inimeste südameisse! Aamen