Kunagi oli siinse paiga nimi Tõrvestevere (Tristfer saksa keeles). Taani Hindamisraamatu järgi - parochia Toruestaeuaerae (Tõrvestevere kihelkond). Kadrina kohanimi on tuletatud Kadrina püha Katariinale pühitsetud kiriku ja koguduse nimest. Tegu on III sajandil tegutsenud Aleksandria Katariinaga.

Legend räägib temast kui Kristuse taevasest abikaasast, kes hakkas meeldima pagankeiser Maximinusele. Viimane kiusas taga kristlasi, kuid lootis Katariinat veenda kristlusest loobuma. See ei õnnestunud, raevunud keiser käskis naise nelja ogalise ratta vahele siduda ja lõhki tõmmata. Kui karistust hakati täide viima, ilmus taevast tuli, mis põletas rattad. Siis löödi Katariinal pea maha. Ratas, mõnikord ka katkine ratas, on Katariina atribuut. See esineb ka Kadrina valla vapil.

Toetudes küll hägustele, kuid tõenäostele teadetele on kogudus pidanud oma asutamisaastaks 1231. Võib oletada, et juba sel ajal oli kohapeal olemas kristlik kogudus oma preestriga.

Ca XV saj III veerandil, asus samas paigas ilmselt väiksemast nelinurksest võlvitud koorist ja võlvimata pikihoonest koosnev tornita algkirik. Sama sajandi lõpus võlviti see 3-lööviliseks gooti stiilis kodakirikuks ja selle juurde ehitati samasugune madala võlviga käärkamber. Ilmselt samast ajast pärinevad ka kirikut väljast toestavad tugevad kontraforsid. Kiriku lääneseinas varem asunud kaks romaani stiilis petiknišši viivad mõtte sellele, et ehitust alustati romaani stiilis, jätkati aga gooti stiilis. Ristvõlvid on servjoonelised, piilarid 4-tahulised, konsoolid trapetsikujulised.

Kiriku nurkadele on uuristatud väikesed ristid, mille otstarve ja tähendus on teadmata.

Kadrina kiriku pikihoone võidukaare jalamil on kolmiklehed, mida kasutatakse ka Padise ja Pirita kloostrites. Villem Raami (kunstiteadlane, ehitusajaloo asjatundja) järgi pole Tallinnast ida pool seda sümbolit mujal kasutatud. Ka ümarad vööndikaared, mis on tüüpilised Tallinna ehitistele, võivad viidata Tallinna meistri tegutsemisele siin.

Kadrina kiriku puhul on tõenäoline oletada kaitsefunktsiooni. Sellele viitavad kõrgel asetsevad kitsad aknaavad, mis hiljem on ümber ehitatud. Paksud müürid ja võlvipealsed võimaldasid kiriku kasutamist pelgupaigana. Meenutagem teisi Peterburi-Tallinna tee ääres paiknevaid pühakodasid: Jõhvi, Lüganuse, Viru-Nigula, Haljala. Kõigil neil on sõjaseisukorras olnud täita kaitseülesanne. Erandi moodustab Rakvere kirik, mida turvas linnus.

Kiriku vanemast sisustusest on dateeritav 1490. aastatel Saksamaalt toodud ligikaudu elusuuruse Kristuse figuuriga saarepuust krutsifiks, mis paikneb võidukaare kohal. Tegemist on ainsa meie ajani säilinud asjaga, mis on umbkaudu sama vana, kui kirikuhoone ise.

Kiriku ehitusaega kuuluvad ilmselt ka aknaid ümbritsenud musta ja ookrivärviga teostatud dekoratiivsed maalingud, mis 1922. a remondi käigus, mil aknaid avardati, peaaegu täielikult hävisid.

Reformatsiooni tulekust Kadrinasse pole säilinud mingeid ülestähendusi. Võib ka oletada, et see läks siin valutult.

Torn ehitati kas kohe või pisut hiljem - XV-XVI saj vahetusel. Sissekäigust vasakule valmis tornitrepp. Tornikiiver ja sellega koos ka uus katus valmisid 1684. a ning ettevõtjateks olevat olnud kohalikud mehed Sinnipallo Andres ja Valgma Johann. Nende juhtimisel oli sadakond vabatahtlikku meest tornikiivri üles tõmmanud. Torni tippu paigutati kukk - püha Peetruse sümbol. Kukk meenutab kirjakohta evangeeliumist, kus Jeesus ütleb Peetrusele: "Tõesti, ma ütlen sulle, täna öösel, enne kui kukk laulab, salgad sina mu kolm korda ära." (Mt 26,34). Samas manitseb kukk valvsusele ja ärksusele.

1702.a, venelaste rüüsteretke ajal, sai kirik tulekahjus rängalt kannatada. Kantsel, altar ja pingistik olid aga õnneks säilinud. 1717. a ülevaatuse käigus selgus, et kadunud oli 6 kroonlühtrit, 3 väiksemat lühtrit ja 2 vaipa. Üks kell oli tules ära sulanud, vormi kaotanud ja peidupaika maha maetud. Kogudus oli kirikut võimalikult ruttu korrastada püüdnud, peale oli ehitatud ajutine laudkatus, et teenistused võiksid toimuda. 1727. a annetas Porgaste mölder Arend Burchardt oma naise Malle mälestuseks suure, tänini säilinud kroonlühtri. 1729. a ostis kosunud kogudus 2 uut kirikukella, mis aga 1941. a põlengul hävisid. 1733. a annetas Evald Patküla Pollist 2 kroonlühtrit, mis samuti tänaseni alles on.

Aastatel 1741 - 1752 teostati kogu kiriku remont, põhjapoolse ukse ette püstitati juurdeehitis - sandikoda. Kirik ja ka torn said uue katuse. Võidukaarele maaliti inglid, kummalgi käes leht piiblisalmiga. Kristuse paremal käel olev ingel kannab käes teksti Joh 1,29: "Jummala tal kannab mailma patu ärra" ja vasakpoolne ingel teksti kirjakohast Ap. Teg. 13,39: "Igaüks kes usub, mõistetakse Kristusse sees õigeks." Need inglid vabastati lubjakihi alt 1922. a remondi ajal, restaureerimise käigus kaasajastati kirjaviis. Ka nende kohale paigutatud tekst: "Au olgu Jumalale kõrges" arvatakse pärinevat samast ajast, sest seegi oli krohvi all.

On teada, et kirik sai uue kellatorni 1818. a. Näib, et Põhjasõjast kuni senini oli kirik olnud tornita. Hiljem on kiriku katus ja torn mitmel korral kannatada saanud - 1828. a tabas välk torni ning lõhkus ka katust, õpetaja Helleniuse ajal (1844-1864) põles torni katus.

Altar ja kantsel pärinevad mõlemad XIX sajandist ja kuuluvad stiili poolest neogootikasse.

Altarimaali "Kristuse ristilt võtmine" on valmistanud tundmatu meister initsiaalidega G.O.

1941. a sai kirik, mis pea paarkümmend aastat varem remondi käigus täiesti korda oli tehtud, rinde läbiminekul taas tule ja rüüstamise ohvriks. Põlesid torn, katus ja käärkamber, süttis ka sisemus, mis õnneks suudeti kustutada. Kuid nagu Põhjasõja ajalgi, jäi kirik seest rikkumata ning teenistuste pidamine sai jätkuda.

1960. a alguses suudeti torn lõplikult korda teha ning pilpakatus eterniidiga asendada. 1961. a restaureeriti Villem Raami juhatusel ka kiriku sisemuses olevad kunstiteosed.

Kiriku torn on 46 m kõrge. Sellest kiviosa 27 m, kiiver 16,5 m ja rist koos munaga 2,5 m. Vabariigi aastapäevaks 2000. aastal valmis uus elektroonilise juhtimisega kellade löögiseade.

2001. a algupoolel jõudsid lõpule tööd, mis andsid kiriku pikihoonele uue ilme. Pöördutud on vana hea paekivi eksponeerimise poole. Piilarid said puhastatud lubjakihist. Põrand on kaetud paeplaatidega, orelirõdu ja pingid uuesti värvitud. Ka pikihoone valgustus sai uue lahenduse, mille teostas kohalik mees Ilmar Pullerits. Kroonlühtrites aga rõõmustavad nüüdsest silma ja südant tavalised küünlad. Uus põrand parandas oluliselt kiriku akustilisi omadusi, mida on tundnud paljud muusikud ja kogenud publik. Kirikus on istekohti ca paarisajale kirikulisele.

 

Foto autor Jane Pulver