Täna tähistab juubelit Kadrina Kunstidekooli direktor Eve Vunk. Soovime talle palju-palju õnne ja rohkelt unistuste täitumisi. Tähtsatest numbritest Eve puhul juba puudu ei jää. Sel aastal täitub tal ka 35 aastat Kunstidekooli direktorina. Ühtlasi on Eve andnud teada, et nüüd on parasaeg anda teatepulk üle ja Kadrina Vallavalitsus on vunki täis naise järeltulija otsingul.

Fotol: 1999. aastal, Kadrina Kunstidekooli 10. aastapäeva külalised vasakult Tapa MK direktor Peeter Kald, Kunda MK direktor Sirje Tambi, Kadrina KK direktor Eve Vunk, Eira Muusikakooli direktor Ari Pöyhönen ja Rakvere MK direktor Liivi Lukas.

Tänase päeva puhul on paslik minna mõtetes ajarännakule ja lugeda Eve mõtteid möödunud aegadest, kuid kahtlemata ka tulevatest unistuste reisidest. Väikese vihjena võib öelda, et soovitatav on panna meeleoluks taustale mängima Arvo Pärt, Jean Sibelius või mõni vahva raadio soovikontsert, loovad lugemiseks just õige meeleolu.

Kuidas sa muusikani üldse jõudsid?

Õnneks olid mu vanemad kultuurihuvidega, kodus oli palju raamatuid ja heliplaate klassikalise muusikaga. Raadiot kuulates tekkisid esimesed lemmikud – eks ikka Georg Ots, Heli Lääts, Eesti Raadio meeskvartett, Helgi Sallo ja paljud teised. Raadio soovikontserdid olid väga oodatud, kuigi tihti kõlasid ikka ühed ja samad soovilood. Jean Sibeliuse "Valse triste" on üks mu lemmiklugusid siiani.

Jõgeval tegutses kultuurimaja juures laste lauluring ja sealt sain esimesed lavaristsed, läksin sinna viieaastaselt. Hakkasin üpris varakult üksi käima ka Jõgeva kultuurimajas  kontsertidel. Siiani on meeles Vello Orumetsa laulud ja Abi Zeideri trompetisoolod. Mulle meeldis väga ka Hawaii kitarr, selle kõla tundus olevat väga eriline.

Kümneaastaselt läksin õppima Jõgeva muusikakooli klaverit. Kuna meie elamine oli väga kitsas, siis võttis veidi aega, kui koju klaver muretseti ja koht leiti. Tähtis on, et leiti, sest tänapäeval ütlevad paljud lapsed, et koju ei saa klaverit osta, sest pole ruumi. See oli uhke vanaaegne tahvelklaver. Kõla polnud just eriliselt meeldiv, aga harjutatud sai.

Minu klass oli väga musikaalne, tollal oli ikkagi suur asi, kui laps õppis muusikat. Minu klassist käis minu mäletamist mööda seitse-kaheksa õpilast muusikakoolis, see mõjutas kindlasti ka mind. Imetlesime ja austasime muusikakooli direktorit Elvi Kotkast. Ta oli ka dirigent ja teda oli uhke koori ees vaadata, tema oli minu üheks eeskujuks. Koorid olid tol ajal ikka võimsad – 80 lauljat oli tavaline segakoori suurus. Muusikakoolis jõudsin õppida viis aastat ja seejärel läksin Tartusse. Oma osa selles, et muusikat otsustasin edasi õppima minna, oli kindlasti minu muusikaõpetajal Laine Erikul. Ta pani mind varakult lastekooris teistele lauljatele partiisid õpetama.

1967. aasta noorte laulupidu oli samuti oluline – imetlesin koorijuhte ja kooride uhket kõla. Lauludest jäi kauaks meelde Arvo Pärdi kantaat „Meie aed". Eks see kõik mõjutas jätkuvalt minu muusikahuvi.

Mida sa enne Kadrinasse jõudmist tegid – kus sa õppisid, töötasid?

Elasin Jõgeval ja õppisin Jõgeva Keskkoolis, pärast 8. klassi läksin edasi õppima Tartu Pedagoogilisse Kooli muusikaõpetajaks ja vanempioneerijuhiks. Seejärel ootas mind ees töö Tapa Keskkoolis pioneerijuhi ja muusikaõpetajana. Lisaks andsin kehalise kasvatuse tunde, sest olin tegelenud suusatamisega ja julgesin võtta pakutud tunnid vastu. Teises klassis oli 42 õpilast – siiani vahel meenub, kui pikk see laste rivi tunni alguses oli ja kuidas läks veidi aega, et saada kõik ühte rivvi. Töö kõrvalt asusin Tallinna Riikliku Konservatooriumi kaugõppes õppima muusikapedagoogikat ja koorijuhtimist, lõpetasin kõrgkooli 1981. aastal. Töötasin Tapal õpetajana kokku 16 aastat – kogu kooli muusikatunnid olid minu anda üheksa aasta jooksul, samuti koorid (mudilas-, poiste-, laste- ja neidudekoorid). Tegutsesid ansamblid ja soliste jagus samuti igale kontserdile. Osalesin oma ansamblitega Virumaa ja vabariiklikel konkurssidel ja olime oodatud esinema paljudele Lääne-Virumaa koolielu sündmustele. Mälestused Tapa koolist on südantsoojendavad ja nii mõnegi tollase õpilasega juhtume vahel veel nüüdki jutusoonele. Kadrinasse tulin 1989. aastal.

Kuidas sa Kadrinasse jõudsid – siia tööle ja elama tulid?

Kadrinasse tulek oli isegi veidi kummaline. Tänu isiklikus elus toimunud muudatustele otsisin uut töökohta. Ma ei jõudnud õieti veel otsima hakatagi, kui kolleeg Malle Reimann andis teada, et võiksin huvi tunda Kadrinas 1989. aasta sügisel avatava uue kooli juhtimise vastu. Tema tütar oli küll koha vastu võtnud, aga tal oli kõrgkool veel lõpetamata ja oli rõõmuga kohta ära andmas. Nii see läks – võtsin ühendust kõrgemate ülemustega Tallinnas ja Rakveres, kohtusin Kadrina Keskkooli direktoriga Otto Ameriga ja koht oligi minu. Tänapäeval need asjad nii muidugi ei käi. Aga aeg oli teine ja muusikakoolid kuulusid kultuuriministeeriumi alla. Rakvere kultuuriosakonna juhataja Vaike Sein rõõmustas, sest sain võimaluse alustada tööd Rein Inno kõrval Kadrina segakoori dirigendina. Oli muutuste aeg, uue kooli loomiseks tegelikult väga omapärane aeg. Vaene aeg, aga aeg täis ootusi ja lootusi.

Kuidas algusaastad Kadrinas möödusid – mis emotsioonid sellega meenuvad, mis seigad, inimesed, üritused?

Algusaastad möödusid Kadrinas linnutiivul. Ega eriti selle peale mõelda polnud aega, mitu tundi päevas töötunde kokku tuleb. Kuna viis esimest aastat tegutsesin peale koolijuhtimise ja kooritöö ka Kadrina Keskkooli külaliste vastuvõtmisega, kulusid peaaegu kõik nädalavahetused kiirustades ja midagi organiseerides. Aeg oli keeruline, kõike pidi kusagilt hankima. Head tutvused olid vägagi hinnas. Aga head oli selles kõiges ka – tekkisid esimesed toredad sõbrad välismaal, esialgu Soomes ja Rootsis, Norras. Kunstidekooli õpilastega hakkasime väga kiiresti välisreisidel käima. Ikka Soomes, Rootsis ja Norras nii kooride kui ka pilliõpilaste ja tantsurühmadega. Võtsime ise vastu külalisi ja ega siis keegi osanud eriti võrreldagi meie elutingimusi välismaa kodudega. Kõigil oli põnev ja külalisi vastu võttes anti endast parim. Seda nägin peatselt, et võõrkeeli oskamata on väga keeruline külalistega suhelda ja nii õppisingi kõigepealt iseseisvalt soome keelt, et ei jääks päris hätta.

Väga oluline tähis minu elus oli võimalus sõita koos pojaga ja Kadrina Keskkooli õpetajate ning õpilastega 1991. aastal Ameerika Ühendriikidesse Vermonti osariiki külla sealsetele õpetajatele ja õpilastele. Et midagigi mõista, hakkasin kiiresti inglise keelt õppima. Olen selle eest väga tänulik, ikka iseendale, et selle mõtte peale tulin. Järgmised tööaastad poleks kindlasti nii värvikad ja huvitavad olnud, kui inglise keelt poleks osanud. Leian, et keeleoskus on ülimalt oluline. Hiljem õppisin iseseisvalt ka itaalia keelt, ja selle üle on mul eriti hea meel.

Kõige enam meenuvadki algaastatest toredad inimesed: kolleegid kunstidekoolist ja keskkoolist, koorilauljad, vahvad õpilased, ühised reisid, esinemised erinevates paikades, uued sõbrad mitmes riigis.

Kui vaatad nüüd 35 aastale tagasi, siis mille üle oled kõige uhkem – mingi saavutus või muudatus, ehk hoopis miski, mis hoolimata läinud ajast jäänud püsima?

35 aastat on väga pikk aeg, iga päev toob kaasa midagi uut ja huvitavat. Vahel läheme vooluga kaasa ega märkagi, kui jälle on midagi muutunud – ühiskonnas, õpilaste maailmas, tehnika arengus. Põhiline on ajale mitte jalgu jääda. Algusaastatel tegelesid õpilased ühe-kahe huvialaga ja süvenenumalt. Tehnika areng on mõjutanud meie elu nii positiivselt kui ka negatiivselt. Pillimängu harjutamine nõuab pühendumist ja süvenemist, kuid praegu kulub väga palju aega ekraanide taga ja internetis surfates. Ega ma isegi patust puhas ole. Õnneks leidub meil õpilasi, kelle muusikalised saavutused on silmapaistvad. Teevad rõõmu vilistlased, kes on valinud muusika ja kunsti oma elukutseks. Inimene, kes tegeleb muusika, kunsti või tantsuga, on kindlasti õnnelik inimene. Soov saavutada ikka paremaid ja paremaid tulemusi, peab tulema lapse enda seest ja kui see nii on, tunnevad sellest rõõmu paljud. Tundsin väga suurt rõõmu, vaadates Kadrina Keskkooli 120. aastapäeva kontserti. Väga suur osa esinejatest olid kunstidekooli vilistlased. Ja kontsert oli vägev!

Meenub ka mõni aeg, kui oli raske?

Raskeid aegu on olnud mitu. Mingil ajal on ette tulnud isegi väikseid kahtlusi, kas kool jääb ikka püsima. 2002. aastal sooviti kooli tegevust täielikult muuta. Korraga oli kooli nimekirjas 360 õpilast, kellelt tuli hakata koguma õppetasu. Aga olen saanud aru, kui püüda asju ajada rahulikult, sujub kõik lõpuks ikkagi normaalselt, mis sest, et vahel oma tervise hinnaga. Eks huvikooli pidamine sõltu ikka rahast ja koolipidaja soovist toetada kohalikku huvikooli. Kuid tean, et lapsevanemad uurivad väga tihti, kas mitmekesine huvitegevus on lastele kättesaadav ja pedagoogid professionaalsed. Viimastel aastatel on läinud hästi, koolipidaja on väga mõistev, õpilasi saja ringis, vahel rohkem – vahel vähem. Loodetavasti head ajad jätkuvad!

On sul meeles mõni vahva seik möödunud aegadest – esinemine, meeldejääv inimene, väljasõit?

Vahvaid asju on koolis juhtunud palju ja mälestuste korv on kuhjaga täis. Toredad on olnud väga paljud kontserdid, konkurssidel osalemise tulemused on olnud rõõmustavad, sõpruskoolidega kohtumised erinevates maades, kunstiõpilaste näitused ja suvelaagrid – rõõmustavat on kõik aastad täis.

Eriti toredad olid Comeniuse ja Erasmus+ projektidega seotud välisreisid nii õpetajate kui ka õpilastega. Reisisime Põhja-Iirimaale, Itaaliasse, Inglismaale, Türki, Poolasse. Need projektiaastad olid minule kõige värvikamad, nägime palju koole välismaal, tutvusime fantastiliste kolleegidega, õppisime tundma eri kultuure. Õppisime paremini tundma ka oma kolleege. Aga mõnikord head asjad lihtsalt saavad otsa ja nii läks ka meil. Minule jäi suur rõõm teha midagi head nii oma õpilaste kui ka õpetajate heaks.

Oled sa unistanud millestki muust – kui sa polekski Kadrinasse jäänud, kus sa oleksid tahtnud elada ja mida teha?

Kadrinasse tulles ei osanud ma iial aimata, et minu töö jätkub nii pikka aega ning ühel ja samal ametikohal. Aeg nagu rullus aasta aastalt edasi. Püüdsin igal aastal koolis midagi uut välja mõelda, mitte jääda ainult oma valla keskseks ja näidata oma tublide õpilaste saavutusi nii Virumaal kui ka vabariigis. Aktiivsed õpetajad on selles osas teeninud minu suure tänu ära. Kui hakkan järele mõtlema, miks ma siia jäin ja mujale ei hakanud minema, siis eks põhjuseks olid ikka meeldivad õpilased, sobiv töökeskkond, toredad kolleegid ja koostööpartnerid. Trafaretne, kuid nii see on!

Räägi enda hobidest – mida sulle vabal ajal meeldib teha? Oled ju muu hulgas ka tõlkinud.

Vabal ajal meeldib mulle lugeda erinevates keeltes: loen eesti, soome, saksa, inglise ja itaalia keeles. Mulle meeldib käia kontsertidel, kinos, teatris, suhelda sõpradega, veidi tervisesporti teha – sellega peaks küll rohkem tegelema! Minu meelishobi on reisimine; olen käinud (ainult) 62 riigis ja lisaks mitmetel Kreeka, Itaalia, Portugali, Hispaania saartel. Ma isegi ei kujutaks ette, et ma ei reisiks. Aga olen ju Jäära tähtkujust ja nende ellu on reisimine sisse kirjutatud.

Tõlkimisega ei tegele ma enam ammu. Isegi imestan, kuidas see mõte pähe kargas ja mitu minu tõlgitud raamatut ilmus. Oli päris uhke tunne oma töid raamatukaupluste riiulitel näha. Aga nüüd aitab hädast välja ChatGPT. Olen seda ka ise kasutanud ja see näitab jälle, et aeg liigub edasi, kas heas või halvas mõttes, see jäägu igaühe enda otsustada. Huvitav on näha, mis saab tõlkide ja tõlkijate tööst tulevikus.

On sul mõni unistus ka nüüd, kuhu sihtkohta enda preemiaks reisida või midagi, millele sa nüüd saad rohkem aega pühendada?

Premeerin ennast sel aastal mitme reisiga. Unistuseks oli tükk aega Niiluse kruiisile minna. Käidud ja nähtud – olen õnnelik, et sain palju targemaks. Ees ootavad Montenegro ja Fääri saared, Saksamaa ja Lõuna-Itaalias Apuulia piirkond. Eriti ootan järjekordset reisi Saksamaale, kus elab kauaaegne kirjasõbranna, kellega oleme kirjavahetuses olnud 58 aastat ja neli korda ka kohtunud. Nii see aeg lendab! Peab jälle suvel saksa keele oskust veidi lihvima, muidu võib seal hätta jääda. Ja kui palju on veel nägemata maid! Eks aeg näitab, kuhu ja kas jõuan minna. Unistused jäävad. Olen kogenud, et unistused ja uudishimu ongi need, mis viivad elus edasi uutele radadele.

Mul on kuus lapselast, viis toredat noormeest vanuses 5–11 aastat ja üks neiu, kes elavad kahjuks küll Kadrinast kaugel – tütar Tuuli elab Muhumaal ja poeg Viljar Soomes. Kohtun laste peredega liiga harva, aga loodan nüüd nende kõigiga palju tihedamini kokku saada.

Milline sinu arvates võiks tulevane direktor olla ja mida sa koolile edaspidiseks soovid?

Tulevane direktor peaks kõigepealt armastama oma tööd, lapsi ja olema pühendunud koolielu juhtimisele. Oleks tore, kui ta oleks muusikaga seotud, sest kunstidekoolis toimub muusikaalane põhiõpe. Kunstihuvi ja kunstialased teadmised tulevad ainult kasuks. Uus juht peaks tooma kooli uut energiat, olema suhtlemisaldis, austama kooli traditsioone, suutma näha suuremat pilti meie muusikahariduses ning selles ennast ja oma kooli. Väga on vaja võõrkeelte oskust, sest olen näinud, kuidas seda kõike läheb koolielus vaja. Vaja on ka kannatlikkust ja mõnusat huumorimeelt, samuti tahet teha midagi teisiti, tuua sisse põhjendatud uuendusi – soove oleks lõputult. Kõigepealt peaks tal olema soov olla hea juht ja eeldused selleks tööks.

Koolile soovin südamest kõike head. Soovin, et jätkuks õpilasi, et õpetajad teeksid oma tööd südamega ja suudaksid õpilasi innustada muusika ja kunstiga tegelema. Lapsevanematele – tooge oma lapsed õppima muusikat ja kunsti, tundke oma laste saavutustest rõõmu ja toetage neid. Kõigist ei saa võib-olla professionaalseid muusikuid ega kunstnikke, aga tuge pakub muusika ja kunst nii rõõmsamatel kui ka kurvematel hetkedel. Ja kergelt ei tohi alla anda – pingutamata ei jõua edasi. Kuidas seda lastele selgitada – see on juba mõistatus, mille peab lahendama igaüks ise.

Ilusat jätku ja südamlikud tänud kõigile, kes on seda teekonda minuga koos käinud. Suurim tänu koolipidajale ja kõigile kaasteelistele toetuse eest nende 35 aasta jooksul. Tunnen, et kõik need aastad on olnud täis rõõmu, toredaid ettevõtmisi ja tegutsemissoovi. Ega muidu nii kaua poleks pedagoogina vastu pidanudki!

Küsis: Kodukant, vastas Eve Vunk, Kadrina Kunstidekooli direktor
Fotod: Eve erakogu