« Tagasi

Jumala armastuse ohvritee

„Vaata, me läheme üles Jeruusalemma ja Inimese Poeg antakse ülempreestrite ja kirjatundjate kätte ning need mõistavad ta surma ja annavad paganate kätte..." Mt 10,33

Seda ütles Jeesus, kui ta käis teed koos oma õpilastega vastu oma kannatusele ja surmale. Õpilased olid jahmatuses: kuidas siis nii? Hoopis võitma ja kuningriiki kehtestama minnakse ju praegu! Juba jagatakse omavahel ministriportfelle, et saaks koos armastatud õpetajaga kohut mõista ja valitseda kõige üle. Ja nüüd lausa niisugune jutt!

„Armastus päästab maailma!" Kes nii ütles? Võibolla Dostojevski? Või Goethe? Veel keegi kolmas? Polegi oluline, see on ju niigi selge ja üldteada. Mõned tõed on sedavõrd inimkonna ühisvara, et tsitaadi autorit polegi tarvis nimetada. Kuid armastuse tee on sageli okkaline, päästmise tee veel seda enam... Me räägime inimeste maailmast. Mida siis veel rääkida Jumala asjust?

   Ohverdus on midagi, mida me ei taha teha. Ohver – kas ütleme: õnneks? - ei kuulu siiski meie igapäevaellu. Ohverdus kuulub niiöelda teise maailma, on „elu-ülene", kõrgem tasand. Kuid just sellisena on ohver tõeline! Ohver peabki olema tõeline ja tõeliselt suur, muidu poleks tal ohvri jõudu ega väärtust. Mida siis veel rääkida Jumala asjust? Me räägime inimeste maailmast...

Võlausaldaja võib oma võlgniku võla talle kinkida, kui ta näeb, et too on lootusetult makseraskuses. Mees armastab oma naist sedavõrd, et ei jäta teda maha ka siis, kui naine on mingi õnnetuse läbi kaotanud kogu oma endise ilu. Ema jääb oma joodikust poja juurde kuni lõpuni, taludes jõhkrust ja halba kohtlemist. Naine ei jäta oma puruvigast ja haiget meest hooldekodusse niisama surema. See kõik tuleb südamest, sest südamele on need asjad päevselged. On päevselge, mida tuleb teha ja kuidas selles olukorras käituda – ühesõnaga, see kõik on juhitud armastusest. Ohver on olemas ka inimeste maailmas, mida siis veel rääkida Jumala asjust?

Sebedeuse pojad on ilmselt kuuma verega ja innukad; ega neid ilmaaegu hüütud Piksepoegadeks (Mk 3,17)! Kui nüüd minnakse üles Jeruusalemma kuningriiki kehtestama, siis on ju tark juba ette varuda endale ministrikoht uues, taevases valitsuses. Selles on nähtud aulise koha püüdlust, enese upitamist, kuid mu meelest on siin hoopis midagi muud, kui vaid labane võimuiha. Siin on siiras soov kehtestada Jumala valitsus maa peal jõuga: Meie siin oleme ju kätte saanud midagi ülihinnalist – ja nüüd need teised lihtsalt ei hooli. Eks me ju tea, mismoodi asjad peavad käima, ja me teame väga hästi ka seda, mismoodi asjad siin ilmas paraku ei ole. Ja teame, kuidas saaks olukorda parandada. Saaks kohut mõista kõigi paganate üle ja ka oma rahva üle, kes pole ära tundud oma soosingutundi, pole näinud Jeesuses igatsetud Messiat. Eks nad ole ju ise süüdi; nüüd ootab neid hukk Jumala viha läbi... Ükskord varem juba olid Piksepojad tahtnud üht samaarlaste küla lihtsalt maha põletada (Lk 9,51-56), kuna nad ei võtnud Jeesust vastu. Parimas Talibani stiilis. Kas tuleb tuttav ette? Võibolla oleme isegi kohanud mõnd sellist „usklikku" või äkki on meid endid kiusanud mõte sel moel maailma parandada? Tõepoolest, ka Jeesus ise võitles taolise kiusatusega üksi kõrbes, kui saatan tuli talle pakkuma suurepärast, lausa imelist võimalust (Mt 4,1-11) ... Milleks kogu vaev ja valu inimese päästmise nimel... Sa oled ju Jumala enda Poeg – kehtesta uus maailm kohe, sõrmenipsuga, ilma ohvrita... tee, et kõik hakkaks hoobilt Sinusse uskuma... ja ei mingit risti!

Ent sel moel muudetaks ristiusk mitte vabadusõpetuseks, vaid kõige hullemaks türanniaks, mida on võimalik kujutleda – Jumala türanniaks.

Jumal käib inimesena inimese tee inimese jaoks lõpuni. Nii lõpuni kui üldse saab, sest vaid sel moel päästetakse maailm. Läbi armastuse tee. Läbi kaduvuse ja surma igavesse ellu; elu-üleselt, „teises maailmas", kõrgemal tasandil, kus valitseb puhas armastus. See on selline ohvritee, et isegi omadussõna „suur" ei küüni seda kirjeldama. Kõik sõnad siin osutuvad kirjeldamiseks liig mannetuteks. Me saame vaid vaikides vastu võtta, vaikides imetleda ja tänada, vaikides juubeldada! Või siis mitte... Niimoodi kehtestatakse Jumala valitus, Tema riik. Iial ei või seda püüda väe ja võimuga (Sk 4,6).